Upstairs Waikiki

Suures tööhoos olles olen unustanud kirjutada Upstairs’ist. See on siis mu teine töökoht, kus algselt pidin hakkama tööle coctail waitressina, kuid suurepärase üllatusena töötan ma seal hoopiski baaridaamina.

Upstairs on Waikiki uusim ja kõige euroopalikum (kui nii võib öelda) ööklubi, mille sisekujunduses on lähtutud taaskasutusest ja rohelisest mõtteviisist. See tähendab, et näiteks lambiümbrused on tehtud plastiklusikatest, diivanite katted on tehtud kartulikoti laadsest riidest, dj-puldil on vinüülplaadid, VIP alas on surfilaudadest tehtud pingid jne. Alkoholivaliku puhul on võetud eesmärgiks pakkuda eelkõige kvaliteetseid asju. Selle üle on mul väga hea meel, sest see tähendab seda, et paljud põhialkoholid, mida Upstairsis pakutakse on samad mis Teatriski. Näiteks käsipudeliteks on Stolichnaja (viin), Bacardi (rumm), Bombay (gin), Jack Daniel’s (viski) jne. Ka Teatris on Stoli, Bacardi ja Bombay meie käsipudelid ehk siis see tähendab, et mul on tööd palju lihtsam teha. Upstairsis on muusika samuti üldjuhul sarnane Teatriga ehk siis it feels like home!

Upstairs on lahti 7 päeva nädalas. See aga tähendab, et ma olen seal tööl 4-5 korda nädalas. Õnneks on vahetused lühikesed – tavaliselt kella 22st 2ni. Kuna tööpäev on nii lühike ja tööd ei ole (veel) üüratult palju, siis ei tundu töö Upstairsis mulle tööna. Seal töötamine on mulle pigem ainult lõbu ja rõõm, kuna ma tunnen end baarileti taga nii koduselt. Rummkoola, viin mahlaga ja gintonic on ka siin ühed populaarsemad joogid ja nende tegemine ei ole just suurim mõistatus.

Võrreldes Eestiga antakse siinsetes klubides täiega palju jootraha. Kuna veel on suhteliselt rahulik ja ma olen peamiselt olnud väikses baaris, kus pakutakse ainult shotte ja põhilisi pikke jooke, siis on mu jootraha väiksem kui suures baaris, kuid sellegipoolest saab seal õhtu jooksul vähemalt 50 dollarit kätte. Ka coctail waitressid saavad täiega hästi jootraha (nädalavahetusel ulatus teiste tsikkide jootraha 100+ dollarini). 

Meile igatahes VÄGA meeldib Upstairsis töötada ja loodame, et see muutub ka kohalike seas väga populaarseks. 

dj-pult ja tantsupõrand

kartulikotilaadsed istmekatted

lusikatest lambid

Bartending!! väga väga armas töökaaslane Alicia (meid muide peeti
õdedeks kohe esimesel õhtul :D) 

Jaanipäev

Aeg on jälle lennanud linnutiivul ja ma pole leidnud aega, et kirjutada jaanipäevast Hawaiil. Jaanipäev on üks vähestest päevadest siin Hawaiil, mil kõik eestlased paluvad end vabaks, et saada oma inimestega kokku, sõita Waikikist välja, grillida ja muidugi mõista - teha jaanituld. Ma küsisin ka siis jaanipäeva ja sellele järgneva päeva vabaks, et sõita Makua randa teiste eestlastega jaane tähistama.

Päev enne jaanipäeva otsustasime, et jaanipäeva hommikul magame end korralikult välja, sest ilmselt magamisest suurt midagi välja ei tule. Tulime öösel töölt, langesime voodisse ja magasime pea keskpäevani välja (mis on meie jaoks igati normaalne, kuid ometigi tobe harjumus, millest ma tahaksin lahti saada). Kõik olid ärgates suhteliselt unised, kuid värskendav suplus basseinis tegi kõiki ärksaks. Käisime ostsime sushit, sest 1) me ei viitsinud süüa teha kodus ja 2) eelmisel õhtul saabusid Anna (meie kursaõde) ja Andres, kes tahtsid midagi kuskilt kiiresti haarata. Üldiselt ei kvalifitseeru sushi minu jaoks toidu alla, mida ma sööksin hommikuks, kuid tol päeval maitses sushi nii hästi, et oleks võinud vabalt seda kaks portsu süüa. 

Hommikusöök söödud suundusime Rossi, sest mul oli vaja pleedi ja seljakotti, kuhu mahutada kõik vajaminevad asjad (pleed, rätik, dressipüksid, pusa jms). Kodus pakkisime seljakotid kokku, käisime uuendasime oma telefonipaketti - 50 doltsi maksab see, et kõik riigisisesed kõned ja messid on tasuta + 3g internet + 20 doltsi eest saab Eestisse helistada - ja istusime bussi peale, et võtta ette pea kahetunnine sõit Waikikist välja Makua poole. See oli üsna huvitav kogemus, sest buss sõitis enamjaolt kiirteel. Vaevalt keegi kujutaks ette, et rohelised TAKi bussid kihutavad mööda Tallinn-Tartu maanteed, kuid siin käivad ju asjad teistmoodi. Hawaii ikkagi. 

Kui me lõpuks kohale jõudsime, siis tulid teised kutid meile vastu oma "uue" kasutatud kastiautoga. Käisime ostsime TÄIEGA palju juua ja natukene vähem süüa, et ikka jaan saaks korralikult peetud. Lõpuks randa jõudes hakkas muidugi vihma sadama (nagu jaanipäeval ikka), kuid see läks õnneks kiiresti üle ja me saime avada oma esimesed õlled. Mõnus oli chillida rannas koos paljude eestlastega, vahet pole, et me suhtlesime enamjaolt ikka nendega, kellega igapäevaseltki. Student Touri eestvedajad korraldasid lahedaid mänge, aga ma ei viitsinud väga nendest osa võtta. Jaanipäev ei võrdu minu jaoks mängudega, see on pigem selline, et lihtsalt istud oma lähedastega lõkke ääres ja räägid juttu. 

Aeg lendas kiiresti ja mingi hetk mõtlesime, et oo.. Tahaks süüa. AGA meil ei olnud mitte mingitki lõkkematerjali, grillist rääkimata. Oli juba parajasjagu pime, kui hakkasime siis lähedast võsa murdma, et saaks lõket teha. Selle peale oleks võinud tulla küll natuke varem, aga noh.. Hawaii ju - keegi ei mõtle millegi peale enne, kui reaalselt on midagi vaja. Läksime siis puid murdma (sõna otseses mõttes) ja vaikselt saimegi lõkke püsti. Õnneks Jaan käis poes ja ostsis aluseid, mille peal grillida. Umbes X-tundi hiljem saime lõpuks liha süüa ja tuju oli kordades parem. 

Mis aga puutub ülejäänud õhtusse, siis ega seal midagi meeliülendavat polnud. Kõik olid igalpool laiali ja ma ei viitsinud võõrastega mingit small-talki rääkida. Tuju oli täpselt selline, et tahaks väikest seltskonda ja neid OMA inimesi, täiega koduigatsus tuli peale. Kuna mul väga peotuju polnud, siis ma läksin suhteliselt vara magama (kella kahe ajal öösel äkki?). Üks kohalik sõber, Phil, jättis meile õnneks telgi ja ma olen siiralt tänulik, et ta seda tegi, sest öösel hakkas vihma sadama. Lisaks vihmale rikkus mu und "kohalikud vargapoisid" - nimelt poole une pealt kuulsin, kuidas Mädu rääkis, et mingid kohalikud on siin ja on täiega kahtlased ning ilmselt hoiavad silma peal, et midagi varastada. Mädu tõi meie kõikide asjad telki ja ma siis olin valvur. Mul oli pihustatav päikesekreem ühes käes, et juhul kui keegi võõras tuleb telki, siis lasen seda silma. 

Meil tegelikult vedas, et midagi ei juhtunud, sest täiega paljud inimesed, kes elavad Hawaiil, küsisid hiljem või samal päeval, kuidas me üldse julgeme sinna minna. Näiteks bussis ja poes öeldi "Be careful" ja minu eestlasest manager rääkis mulle hiljem, et West Coast ja eriti Makua on selline piirkond, mida kohalikud ei külasta väga, sest absoluutselt iga nädal on seal uudis mingist mõrvast või vägistamisest või vargusest. Tema sõnul ei pidavat kohalikud üldse turiste sallima - mehed tapetakse ära ja naised vägistatakse ära. Ta ütles, et meil täiega vedas, et saime sealt terve nahaga minema. Ilmselt vedas meil seetõttu, et Student Touri eestvedaja Janno teadis sealt paari kohalikku, kes tähistasid ka meiega jaanipäeva. 

Järgmisel hommikul ärkasin juba kuuest ja kella kaheksast asusime väsinutena ja pahuratena Waikiki poole teele. Ainus mõte oli see, et saaks koju!!! Jaanipäeva emotsioon oli minu jaoks igatahes pigem negatiivne, sest tegelikult olid mul ootused päris kõrged - jaanipäev Hawaiil ühes ilusamas rannas kõlab ju nii hästi! Aga eks see nii ole, et natuke peab siinses elus pettuma ka.. Muidu äkki ei tahakski Eesti tagasi tulla:)

väsinud preilid sõidavad bussiga jaanipäeva pidama

natukene juua.. aga kõigest natuke

Selle ongi "uus" kastiauto, millega me tulime.
AKA tantsupõrand

sellises ilusas rannas me olimegi

punt eestlasi Hawaiil jaanipäeva tähistamas

Lõkke ääres ikka hää olla

Jaanituli Hawaii moodi

Ursula's b-day

Brainstorming

Selle postituse pühendan Ursulale, kellel oli 19. juunil 21. sünnipäev. Eestis ei ole 21-aastaseks saamine väga eriline sündmus, kuid USAs tähendab see täisealiseks saamist. Eriliseks muutis selle sünnipäeva ka see, et me oleme ikkagi Hawaiil - väga vähestel on võimalus oma sünnipäeva siin paradiisisaarel tähistada. Et aga seda sünnipäeva Ursulale veelgi meeldejäävamaks teha, siis tuli meil talle super kingitus. Ursula on selline inimene, kellele ei meeldi tavalised asjad, mistõttu olime päris suure dilemma ees, mida talle kinkida. Peale mõningast ajurünnakut tuli mõte teha talle video. See tundus teostatav, kuna õnneks on teeb Student Tour saate eestlaste elust Hawaiil (kaheksa eestlast osalevad, ärge muretsege, ma ei hakka oma marki täis tegema ja ma ei osale :D) ja kaks kutti, kes filmivad, on juhuslikult meie head sõbrad. Rääkisime neile meie ideest ja nad olid nõus filmima, kuid meile jäi üks keerulisemaid ülesandeid - välja mõelda, mida ja keda me üldse filmime. Otsustasime, et filmida võiks neid inimesi, kellega Ursula siin Hawaiil kõige rohkem kokku puutub ja iga inimene võiks olla erinevas kohas.

Making of...

Ilmselgelt asusime siis filmima üks päev enne Ursula sünnat, sest me oleme ju need inimesed, kes jätavad kõik asjad viimasele minutile. Ta läks ise randa ja me hakkasime asjatama. Saime kokku Alariga ja hakkasime vaikselt filmima. Me arvasime, et filmimine on lihtne tegevus - ajame inimesed kokku ja siis saame kiiresti tehtud - kuid kus sa sellega. Hea, et ma samal päeval ei läinud Waikikist välja, sest muidu me ei oleks kuidagi ilmselt valmis jõudnud. Meil kulus filmimiseks reaalselt terve päev, sest inimesi oli raske kokku ajada (see oli muidugi ka meie viga, sest me teavitasime neid samal päeval). Siis käisime ühest kohast teise ja vahepeal oli vaja keha ka kinnitada. Igatahes viimase klipi filmisime peale kella kümmet õhtul. Aga kokkuvõttes oli see vaev seda väärt, sest video tuli lihtsalt ültuus.

Samal päeval oli vaja Ursile kooki ka teha, sest me tahtsime talle täpselt kell 00:00 laulda nii, et meil on kook ja vahuvein olemas. Sellega läks ka kaunikesti kiireks, kuna video filmimine võttis enamiku meie ajast.. Aga poes oli ka vaja käia ja kooki küpsetada. Õnneks jõudsime kõik asjad ilusti valmis ja saime täpselt kell 00:00 Ursile õnne soovida. Ta oli päevast nii väsinud, et ta magas ja ei saanud mitte kui midagi aru. Samas see oli armas, sest ta ei osanud õnneks sellist üllatust oodata :)

Meie küpsetatud brownie peanut butteri ja maasikatega.. Maitses ülihea!!

Meie supervumän oma sünnipäeva öösel.

Järgmisel päeval aga toimus Ursula sünnipäevapidu.. See toimus Upstairsis (klubi, kus töötame) ja saime eestlastele soodukaga joogid - ükskõik, mida jood, on 4 dollarit. See on peaaegu nagu niisama saadud kokteil ja seepärast olid enamik meist korralikus peomeeleolus. Muidugi näitasime Ursulale ta videot ja talle nii meeldis see :)

Tõeline USA sünnipäev - õhupallid, muffinid ja pizza.. Oms :)

Siin siis link meie videost ka (kindlasti tasub HD-s vaadata!!): http://vimeo.com/68810606

North Shore

Kuna eelmisel nädal möödus nii kiiresti, siis ma ei jõudnudki kirjutada meie tripist North Shore'ile. Waikikst välja saada on lihtsalt nii super, kuna saab eemale turistidest, kõrghoonetest ja linnamürast ning loodus on lihtsalt imeline.

Igatahes, teisipäeva hommikul pakkisime Kertuga rannaasjad kokku ja hakkasime jalutama kuttide maja poole, sest seal ootas meid auto. Kui me varemalt oleme Waikist välja sõitnud kastiautoga, siis seekord oli meil kinnine auto, mis oli vahelduseks päris hea - tekkis kuidagi kodune tunne. North Shore asub Waikist umbes poolteise tunni sõidu kaugusel ja juba poole tundi sõites on vaade hoopis erinev sellest, mida igapäevaselt Waikikis näeme. Kõrghooned asenduvad armsate väiksete majakestega ja tänaval siblib tunduvalt vähem inimesi. Veidi enne North Shore'i randade juurde jõudmist tegime poe peatuse ja ostsime kokku hullult palju häid asju. Cmoon, me ikkagi saime Waikikist välja ja suundusime North Shore'ile, kus asuvad ühed ilusamad rannad maailmas ja seepärast otsustasime, et me ei hakka isegi vaatama, mida me sinna korvi paneme. Täitsime korvid nachode, salsa kastmetega, jäätistega, shokolaadidega ja pistsime sinna ka mõned jahutavad õlled. Ranna poole sõites jäid tee peale ka näiteks ananassi- ja kohviistandused ning tee ääres seisid kohalikud, kes müüsid värskeid puuvilju.

Lõpuks kohale jõudes jätsime auto tee äärde ja hakkasime ranna poole kõndima. Aga see rand ei olnud selline klassikaline rand.. Sinna saamiseks pidi läbi metsa kõndima, mis meenutas veidi vihmametsa või dzunglit ning kui me lõpuks kohale jõudsime, siis olime kõik amazed, sest see rand oli täiesti inimtühi ja seal oli nii ilus. Me pakkisime oma asjad lahti, sõime jäätist ja hakkasime päikest püüdma.. Kohe kui liiga palav hakkas, siis kastsime end ookeanis ja lasime end lainetel kanda. Mingi hetk ütles Kertu, et nad nägid kilpkonna, ma kohe ajasin end püsti ja läksin vaatama. Veidi eemal meie pleissist oligi kilpkonn - ta tudus kaldal.

Õnnelik laps tube'iga

Hakkasin pilvebaleriiniks vist?

poseerimispuu :D

North Shore'il on lihtsalt nii ilusad rannad!!

kilp-kilp-kilpkonn

Me olime selles armsas rannas umbes neli tundi, aga kuna North Shore’il on veel ilusaid randasid, siis otsustasime minna järgmisesse. Siinsete randade võlu on see, et igaühel on oma iseloom. Kui esimene rand oli selline rahulik, tuulevaikne ja armas, siis teises rannas olid suured lained ja päris korralik tuul. Selles rannas korraldatakse detsembris surfivõistlusi ja lained võivad ulatuda ligi 8 meetrini (25 ft). Igaljuhul seal rannas me enam ei päevitanud, sest kell oli juba palju ja päike hakkas vaikselt pilve taha minema. Päevitamise asemel püüdsime neid suuri laineid (mis tegelikult ei olnud NIIIIII suured, kuid jõudu oli neil palju). See oli päris naljakas, sest ma ei olnud alguses päris osav ja siis lained peksid mind kaldale ja ma olin igalt poolt liiva täis. Muidugi tulid päevitused ära ka ja mingi sada häda, aga tuus oli ikkagi J Minu esimene suurtemate lainete püüdmine

Sellised lained.. pildil võivad need väiksed tunduda,
aga tegelikult on need ikka väga suured ja võimsad. 

minu jäljed liival

väsinud lainetepüüdja

Seal rannas me ei olnud väga kaua, sest lainete püüdmine väsitas füüsiliselt väga ära. Sealt liikusime ühte populaarsesse randa, kus tegime cliffjumpi ja vaatasime päikeseloojangut. Minu esimene cliffjump sai tehtud. See kalju, millelt hüppasime, oli 8m kõrgune ja alguses oli päris hirmus hüpata, kuid teisel korral oli juba okei. Kolmandal korral aga kaotasin ära oma ühe läätse ja siis otsustasin, et nüüd aitab. Samal ajal kui kuivasin, avastasin, et lisaks ühele läätsele suutsin kaotada ka oma koolisõrmuse. Veidi kurb oli olla, kuid pole hullu – ongi põhjus Tartu Ülikooli sõrmus endale osta. Kogu päev väsitas meid nii ära, et tagasiteel Waikikile ei viitsinud keegi autos peaagu sõnagi vahetada. Enne Waikikit käisime ühest kohast läbi, kus saab lihtsalt HIIIGELSUURT pizzat, mis maksab ülivähe – 10 dollarit. Sellest saab 5 inimest täiesti vabalt söönuks ja seepärast tegime Annikale, Ursulale ja Mädule üllatuse ning tõime neile pizzat. Nad oli lihtsalt megaõnnelikud J

Sellelt kaljult tegimegi cliffjumpi :)

Nii palju siis North Shore’ist. Kirjutamine ei anna kindlasti edasi seda emotsiooni tervest päevast, kuid siiani on olnud see üks parimaid päevi Waikikil. 

you just got to love sundays

Naudime jalutuskäiku Waikiki Beachil

viimasel ajal on nii palju teha olnud, et blogi kirjutamine ja internetti tulemine jääb kuidagi tagaplaanile. eelmisel pühapäeval oli meil rannapäev. see on juba omamoodi traditsiooniks saanud, mis on minu arvates igati lahe. rannas oli chill (nagu ikka). võtsime oma roosad tube'id kaasa ja lasime lainetel end kanda. mõtlesin, et peale rannas käimist võiks endale midagi head süüa teha, pilte panna arvutisse ja siis jooksma minna. esimesed kaks asja sain ilusti tehtud, aga siis tuli meile külla Kertu number kaks, kellele meeldib väga pildistada. ta pakkus välja, et võiksime teha photoshoodi ja edevad neiud nagu me oleme, leidsime selle olevat hea plaan.


jalutasime randa, kus kertu hakkas klõpsima pilte. ta pole meile küll kõiki pilte veel näidanud, aga need pildid, mis ta üles pani, on lihtsalt nii ilusad.

Sellistel hetkedel on lihtsalt tunne, et "It's lucky to be". Peale jalutuskäiku hakkasime otsima kohta, kus saaks süüa, sest meie armsal Kertul oli kõht tühi. Käisime mööda õhtust Waikikit ning läksime food courtile. Sealt suundusime ühte armsasse kohta kokteile jooma. ma tahtsin saada Pina Coladat päris ananassi sees ja õnneks seal pakutigi seda. Lisaks oli seal esineja, kes mängis akustilist kitarri ja laulis kõigile teada-tuntud laule.

Pina Coladad ananassis, oms oms

See aga ei olnud kõik, mis me oma mõnusa õhtuga peale hakkasime.. Käisime külas Mirjamil, kes töötab Yogurtlandis ja sõime külmutatud jogurtit. Õhtu lõpetasime rannas chillides :)

amazing yogurland

busy times

Wow.. Siin olles lihtsalt aeg lendab, eriti siis, kui tuleb tööd teha. Viimane nädal ongi möödunud suuresti töötades. Kindlasti ei tasu aga ette kujutada, et ma päevad otsa rabaksin. Vastupidi! Kuigi ma olen töötanud neli päeva järjest (kolmapäevast-laupäevani), siis on mul tunne, et ma pole eriti palju rabanud. Põhjus seisneb selles, et ma olen olnud õhtustes vahetustes. See tähendab, et ma pean tööle minema kella neljaks või viieks ning tööpäeva pikkus on keskmiselt 5-6 tundi. Tööpäevad ei ole muidu absoluutselt väsitavad, kuid kuna õhtune vahetus peab kontsaga kingi kandma (ma kannan täistallaga kontsi), siis on jalad väsinud küll. Mu praegune graafik võimaldaks vabalt võtta päevase töö ka, aga ma lihtsalt pole viitsinud otsida.

Kui tööst juba rääkida, siis tuleb tõdeda, et need õhtused vahetused on pisut piiravad ka. Näiteks teised tüdrukud on suhteliselt tihti Upstairsis töötanud, kuid ma olen reaalselt saanud seal töötada ainult ühe päeva. Täna, laupäeva õhtul, olen ma kodus üksi sellepärast, et teised läksid Waikikilt välja East Coastile Jaani ja Alari sünnat tähistama. Ma pidin aga tööl olema ja ei saanud minna L Samas on aga natuke hea ka, et kedagi ei ole, sest saan rahulikult kirjutada ja võtta aega enda jaoks. Pealegi on mul terve suvi aega chillida ja trippida ning õnneks aga sain järgmise teisipäeva ja kolmapäeva vabaks, mis tähendab, et ilmselt-loodetavasti saan teisipäeval Waikikist välja ning kolmapäeval on Ursula sünnipäev.

Vabadel päevadel olen kasutanud oma aega suhteliselt targasti ära. Pühapäeval käisime rannas ja pildistamas ja chillisime niisama. Täiega mõnus oli!!! Teisipäeval käisime North Shore’il (see on Waikikist väljas). Nendest teen eraldi postitused, kuna mõlemal päeval tegime palju ilusaid pilte J

laupäevane hiking

this is what i call living!

Nagu põgusalt eelmises postituses mainisin, siis laupäeval käisime hikimas. Ma otsustasin viimasel hetkel minna, sest ma ei teadnud, kas pean Il Lupinos tööl olema või mitte. Helistasin, kuid manageri ei olnud kohal ja siis mõtlesin "tühja kah, nad saavad ilma minuta ka hakkama" ning läksin teistega kaasa. Koht, kuhu suundusime, asus Waikikist väljas ja me olime üliõnnelikud, et saime lõpuks linnast välja ja teha midagi ekstreemset. Kahjuks ei saanud Annika meiega liituda, kuna ta sai tööle Cheesecake Factorisse ning tal oli orientation day just sellel päeval. Igatahes, me neli hüppasime kasti ja suundusime Waikikist välja, Olomana trail'i poole. Sõit sinna oli väga mõnus, sest 1) ma naudin alati pikemaid autosõite (üldjuhul ma küll magan sel ajal) 2) me sõitsime kiirteel kastiautos. Juuksed lehvisid tuules, seltskonnaks ühed ägedamad tüdrukud maamunal ja naljakad Hawaii kohalikud. Mida veel ühelt laupäevalt tahta?

Igatahes, kui me kohale jõudsime Olomana traili lähedusse, siis jätsime auto sinnapaika, määrisime end body lotioniga kokku, et moskiitosid eemale peletada ja asusime teele. Kuna me ei teadnud, et me lähme nagu PÄRIS HIKIMA, vaid arvasime, et kuskile eemale randa ja siis natukene hikima, siis olime kõik plätudega (väike misunderstanding). See meid aga ei seganud ja mitme tunnine hike võis alata. Koos pausidega võttis tippu jõudmine aega ligikaudu kolm tundi. Alguses tundus kõik lihtne, kuid mida kõrgemale jõudsime seda kivisemaks läks. Mõnes kohas läks lausa nööri vaja, et saada edasi. Mulle hullult meeldis, sest see oli ekstreemne, võttis täiega läbi ja oli täitsa trenni eest + muidugi vaade... WOWWWW, kui me kohale jõudsime, siis me olime lihtsalt A M A Z E D. Ma ei suuda seda tunnet kirjeldada, sest see oli lihtsalt nii ilus.

  

Selline nägi meie matkarada välja suhteliselt algstaadiumis. Tundus lihtne, kuid lõpp küll nii lihtne ei olnud. Üks tüüp, kes meiega kaasas oli, ütles, et see on selline rada, mida algajatele väga ei soovitata, but we made it!

Õnnelikud hikijad

On the way UP!

Sellist (ja veel paremat vaadet) nautisime ühelt poolt

.. ja sellist vaadet nautisime teiselt poolt

parimad matkakaaslased, keda tahta! (anzika on puudu, aga ta saab selle andeks,
kui meid Cheesecake Factorisse sööma viib:):):))

Plätudega matkama - edukalt tehtud! Mammud said VEITS mustaks või jaaa! Muidu on plätudega täitsa okei hikida, kuid selle tulemuseks on kas 1) katkine plätu, 2) kadunud plätu või 3) suured villid. Minu tulemus oli katkine plätu (õnneks said edukalt lõpuni sellega käia). Ursula tulemus oli kadunud plätu ning tema tuli alla ilma ühe plätuta. Tema jutu järgi oli see VÄÄÄÄÄGA valus. Mädleen sai endale suured villid ja tal oli ka alla tulles väga valus. Kertu oli see lucky bastard, kellel ei juhtunud midagi.

Selliste armsate inimestega ei ole lihtsalt võimalik tõsiseks jääda (no okei, on hetki, kus see
reaalselt on võimalik, kuid seda juhtub haruharva)

Kui mõni teine seltskond tippu jõudis, siis pakkusime neile "veinipausi" ja
tegime muidugi pilti kaa. See kutt, kes minu ja Kertu vahel on, osutus kõigi lemmikuks,
kuna ta oskas hispaania keelt :)

Vot selline äge laupäev meil oligi :)