another sunday in paradise

Taas on kätte jõudnud pühapäev. Aeg on lennanud lihtsalt nii kiirelt, et kuidagi imelik ja harjumatu on mõelda, et see on juba kolmas pühapäev Hawaiil. Kuigi me pole siin olnud veel kolme nädalatki, siis on siin kodune ja tunne ning Eesti ja sealne kool ja rabamine tundub olevat justkui väga ammune teema. Ma olen siin palju kirjutanud, mida ma erinevatel päevadel teinud olen, mis tõttu mõtlesin, et täna kirjutaks siinsetest elust ja inimestest. Nagunii postitan lähiajal ühe pikema postituse ilusate piltidega eilsest päevast, kui käisime hike'imas:)

Nagu ma olen varemates postitustes maininud, siis siinsed inimesed on kõik väga sõbralikud, avatud ja abivalmid. Sellist small-talk'i on hästi palju. On täiesti tavaline, et täiesti võõras küsib tänaval "How are you?", "How was your day" jne. Lisaks kuuleb hästi palju komplimente stiilis "You have such a nice dress!", "You look so beautiful" jne. Samas olen suht kindel, et see small-talk ei ole tihtipeale siiras. Eestis tehakse komplimente küll harva, aga vähemalt on need siirad. 

Rääkides inimeste riietumisest ja enda eest hoolitsemisest, siis Eestis mõtlevad inimesed kohati LIIGA palju, kuidas nad riietuvad ja kuidas nad välja näevad. Üks mu tuttav kunagi rääkis, et ta teab ühte neiut, kes ei vii isegi prügi välja nii, et ta poleks meigitud. Kui Eesti tänavatel (vähemalt Tallinnas ja Tartus) näeb üldjuhul hästi riietuvaid inimesi, siis siin on kõigil suhteliselt ükskõik, mis neil seljas on. Peaasi, et mugav oleks. Sama kehtib ka ööklubide kohta. Eesti klubides on suhteliselt raudne reegel, et naised kannavad kontsakingi, kleite ja on ilusti meigitud (eriti vene naised). Siinsetes klubides on aga nii, et tihtipeale ei kanta kleite ja kontsakingad on pigem erand kui reegel. Kui Eesti mehed panevad klubisse tulles vähegi viisakama pluusi selga ning mõned härrased kannavad lausa triiksärke ja ülikondi (oooh, I love it), siis siin kannavad mehed klubis t-särke. Siiani olen näinud võib-olla kolme meest, kes kannavad triiksärki ja ühte, kes kannab klubis ülikonda. Ehk siis siin pööratakse oma välimusele minu arvates tunduvalt vähem tähelepanu. Ühest küljest on see okei, aga teisest küljest... Eestis olles ikka silm tihti puhkab, kui klubis inimesi vaadata. Eriti mehi, kes kannavad triiksärki, ülikonda või pintsakut (tervitaks oma musi siinkohal) :) Ja naisi, kes on tõesti enda kallal vaeva näinud. Siin olles üldjuhul silm ei saa puhata, sest midagi kriibib ikka silma.

Mõned postitused on tehtud tagantjärele - olen need valmis kirjutanud varem ja siis postitanud siia hiljem.. Seega ärge pahandage, kui postitus ilmub ühel päeval, aga postituses räägin hoopis mingist muust päevast.

Sounds like a routine

Minu teine tööpäev on möödas. Istun meie kuuenda korruse terrassil ja naudin sooja tuult, starbucksi frappuccinot, oreo jäätist ja Hershey’s shokolaadi. Kell on küll palju, kuid kuna ma sõin viimati kell üks päeval, siis kuskilt peab ju seda energiat saama. Ja pealegi, ennast võib ju natuke poputada, kuna ma olen viimased kaks päeva nii tubli olnud.

Kuna eile ja üleeile oli meil hommikul asjatamist (käisime ju SSNis ja ma ajasin oma paberid korda), siis ärkasime mõlemal päeval suhteliselt vara. Täna aga lubasime mõnuuuuusa uinaku ja ajasime end üles kella üheteist ajal. Peaaegu kõik suundusid jõukasse. Ma tegin jõukas päris korraliku trenni, peale mida oli enesetunne eriti hea. Aeg ei andnud aga meile armu. Selleks ajaks, kui olin käinud pesus ja söönud oma hommikul/lõunasöögi oli kell juba üle kahe. Ma tahtsin hirmsasti Starbucksi minna, et kirjutada blogipostitust enne tööle minemist. Aeg möödus jällegi märkamatult ja tulin koju end töö jaoks valmis seadma.

Tänane tööpäev oli tohtutult igav, kuid selle igava tööpäeva jooksul õppisin ma õnneks päris palju. Il Lupinos on kolm manageri: üks eestlanna, üks venelanna ja itaallanna. Kõik nad on väga abivalmid ja jagavad õpetussõnu, kui näevad, et midagi on valesti. Ma ei ole veel harjunud mõtlema inglise keeles, mistõttu mõni lause kukub ikka kohmakalt välja. Õnneks managerid õpetavad, kuidas olla viisakas, mida öelda ja kuidas käituda. Nii Maria (itallanna) ja Olga (venelanna) on öelnud, et ma olen kiire õppija J Nii hea on seda kuulda.

Rääkides manageridest, siis nad kõik on väga-väga ägedad. Neist õhkub isikupära, naiselikkust ja enesekindlust. Kõige vähem tunnen ma klappimist itallannaga – ma ei tea isegi miks. Võib-olla sellepärast, et teiste kahega oleme rohkem seotud, kuna üks on ikkagi eestlane ja teine venelane. Samas meeldib mulle aga näiteks Olga isiksus tunduvalt rohkem kui Maria oma, sest ta tundub kuidagi siiram ja hoolivam. Maria käib ja ainult naeratab, kuid jääb selline mulje, et ta naerataks ka oma vihavaenlasele. Olga aga väljendab end erinevate näoilmetega, mis annavad ta jutule niivõrd palju juurde. Aa, ja Maria meenutab mulle „Meeleheitel koduperenaistest“ Gabriela Solisi.. Ta on ÜLIMALT naiselik, kannab kõrgeid kontsi, riietub stiilselt, tal on pikad juuksed ja ülikena naeratus. Seega, võite ette kujutada, kui püssid ja ägedad managerid mul tegelikult onJ

Niimoodi üksinda terrassil olla ja lihtsalt kirjutada on ülimalt lõõgastav. Tänavamüra pole eriti kosta ja ainus pidev heli on tuule kohin. See on aeg iseenda jaoks. Aeg, millal saab patareisid laadida ja valmistuda uueks päevaks, mis on täis suhtlemist ja erinevaid inimesi. Ma olen õnnelik, et lõpuks on asjad paika loksunud. Ma lausa juba igatsesin töö tegemist. Nüüd ehk hakkabki tekkima rutiin: hommikune trenn-söök-töö.. Sinna vahele jääb ehk aega ka rannas käimiseks ja Waikikist välja saamiseks.

Homme on mul vaba päev! J Ehk teen selle aja jooksul midagi tarka.. Hoian teid kursis!

esimene tööpäev

Eile, teisipäev, oli see päev, millal sain Il Lupinoga KÕIK paberid korda. Selleks oli vaja sõita Waikikist välja mingisse X kohta, mis asus Ala Moanast edasi. Ma muidugi avastasin hommikul kell kaheksa (kohtumine oli kokku lepitud kella üheksaks), et see koht, kus paberid korda ajada, asub Waikikist väljas. Tegin end siis kiiresti korda ja guugeldasin, mis buss sõidab selle koha lähedusse. 8:31 astusin toast välja ja istusin bussi, kus selgus, et buss sõidab sinna umbes 20 min. Kõikide arvestuste järgi oleksin ma pidanud jõudma õigeks ajaks. Ometi jäin ma umbes viis minutit hiljaks, sest ma ei leidnud seda maja üles, kus see kontor asus. Õnneks on mul suu peas ja sõbralikud kohalikud juhatasid mind õigesse paika. Kuigi ma jäin 5 minutit hiljaks, pidin ma ikkagi ootama umbes 10-15 min, kui ma lõpuks oma kohtumisele sain. See naine, kes  mu dokumentidega tegeles, oli väga sõbralik ja abivalmis ning kella kümneks olin ma allkirjastanud kõik lepingud, saanud endale EMPLOYEE HANDBOOK'i (Eestis ei ole mul mitte kunagi sellist asja olnud) ja võisin ametlikult Il Lupinosse tööle asuda. Helistasin managerile ja ütlesin, et paberid on korras ning ta pakkus välja, et ma samal õhtul tööle läheksin. Ma olin muidugi MEGAÕNNELIK, et ma saan lõppude lõpuks tööle asuda.

Kuna töö hakkas alles kell 17.00, siis oli mul kaunikesti palju aega, mida kasutasin ära shoppamisele :) Il Lupino on selline koht, kus hostessidel pole vormiriietust, kuid nad peavad olema koguaeg viisakalt riides. Ma muidugi mõista ei võtnud väga viisakaid riideid kaasa, sest ma arvasin, et kui tööle saan, siis on mingi vormiriietus olemas. Seepärast läksingi shoppama ja premeerisin end korralikult. Tegelikult oli mu eesmärk leida kingad (kuna host peab kandma kingi) ja must kleit (ööklubi jaoks), kuid tagasi tulin palju rohkemate asjadega. Tuju oli hea ja suundusin tööle :)

Eilne tööpäev oli minu jaoks üsna uus kogemus, sest ma pole kunagi varem hostina töötanud. Mulle tutvustati laudu, näidati ära, kuidas lauad on jaotatud ja tutvustati süsteemi, mille kaudu käib laudadesse juhatamine, reserveeringute tegemine jne. Laude meelde jätmine tuleb ajaga ja need jätsid mind üsna ükskõikseks, kuid see süsteem.. WOWWWW. Ma ei ole Eestis mitte üheski kohas sellesarnast süsteemi näinud. Selles süsteemis on näha kõik lauad ja värvide järgi on aru saada, kes mingit lauda teenindab. Lisaks näitab see ära, millal keegi lauda istuma pandi, kui kaua ta on lauas istunud ja host saab märkida, kas see klient sööb magustoitu või on saanud tseki jne. Süsteem näitab ka seda, kui palju on mingil teenindajal olnud laudu ja inimesi ning selle eesmärgiks on võrdsus. Hosti ülesanne on jälgida, et kõik teenindajad saaksid teenindada võrdselt palju, kuna nende jootraha läheb jagamiseks. See pole muidugi kõik, mida see süsteem võimaldab teha: saab panna reserveeringuid ja waitlisti, seal on ka kõikide töötajate numbrid + lisaks klientide andmebaas. Ühesõnaga väga awesome masin. Ma juba oskan seda natuke käsitleda, kuid päris pro veel ei ole.

Hostessi töö on iseenesest suht igav (kui inimesi vähe on). Ma olen harjunud, et ma pean koguaeg ringi jooksma või hästi kiiresti asju tegema. Nüüd on kuidagi imelik lihtsalt seista 7 tundi ühe ja sama koha peal.. Okei, ma küll viin inimesi lauda ja vaatan vahepeal ringi, kuid ikkagi olen suhteliselt samas kohas kogu aeg. See on palju väsitavam kui ringi joosta ja klientidega tegeleda, kuid eks see ole harjumise asi ja kui mul joppab, siis võin saada mingile paremale positsioonile ka. Praegu on vähemalt hea, et mingi raha juba vaikselt tiksub. Ma ei taha väga varude kallale minna, sest ma tahan endale uue telefoni osta ja meil on vaja Honolulust läänerannikule lennata. Ehk siis peaks mingi saving mode’ile end lülitama.

Praeguseks aga bye-bye! Väike igatsus on isegi peal J

One hell of a long weekend

preilid enne pidu

Kuna neljapäev oli meil kõigil suhteliselt halb päev, siis mõtlesime, et peletaksime halvad mõtted eemale ühe mõnusa õhtuga kodust väljas. Esimesel nädalavahetusel oli nii palju asjatamist korteri ja muude asjadega, mistõttu ei käinudki Waikikit avastamas. Kõikide asjade kokku sattumisel jõudsime suhteliselt uude klubisse - Upstairs'i. Saime kohe manageriga jutule. Ta rääkis, et koht on olnud kuus nädalat avatud ja ta ütles, et tal läheb abikäsi küll vaja :) Enne aga pidime seal pidutsema nii neljapäeval, reedel kui ka laupäeval. Laupäeva päeval käisime temaga rääkimas ja viisime talle dokumendid ära ning leppisime kokku, et me kõik hakkame tööle coctail waitressitena (need kes viivad kokteile ja pudeleid lauda), kuid teeme ka näiteks promo tööd. Esimene tööpäev peaks ideaalis olema kolmapäeval, kuid selleks, et seal töötada, on vaja liquor license'it, mida ei saa vist ilma SSNita teha. Seega ilmselt lükkub meie esimene tööpäev edasi.

Reedel ja laupäeval jagasime Annikaga kolm tundi flaikusid (easy money) ja saime täiega palju uusi sõpru ning veel rohkem komplimente. Kohalike arvates on meil väga lahe aksent ja me olevat eksootilised. Seejärel liikusime edasi Upstairs'i, et ikka manageriga suhted soojad hoida. Muidugi liitusid meiega teised eestlased ka ja me rokkisime TÄIEGA :) 

Kuna pidutsemine väsitab päris korralikult ära, siis eile võtsime endale PÜHApäeva, kus ei teinud põhimõtteliselt mitte midagi tarka. Olime päev läbi rannas ja õhtul käisime kinos. Kino asub Waikikist väljas, kuna Waikiki on täielik turistide meka. Siin on hotell hotelli küljes kinni ja restoranidest ning toidukohtadest ilmselt ei tasu rääkidagi - neid on siin nii palju. Igatahes, lähim kino asub Ala Moanas (seal lähedal, kus see suur pood on, millest ostsime madratseid ja asju) ja see kino oli SUUR ja ÜLITUUS!! Piletid on küll tunduvalt kallimad kui Eestis (kinopilet maksis 11 doltsi), kuid samas oli ka kvaliteet parem kui Eestis. Vaatasime Fast and Furiousi, sõime popcorni ja jõime coca-colat - peaaegu ameeriklased valmis. Ahjaa, seal on ülinõme see, et piletitel ei ole peal kohti. See tähendab seda, et sa võid istuda kuhu tahad. Ühest küljest on see, KUI SA JÕUAD ÕIGEKS AJAKS. Meie ilmselgelt ei jõudnud ja ostsime piletid viimasel hetkel (20:30 hakkas film ja me ostsime piletid umbes 20:40).. Kui saali läksime, siis oli paar üksikut kohta alles ja me olime kõik mingi "MISASJAA???" me ei tahtnud eraldi istuda ja seepärast mõtlesime välja väikse petuskeemi. 21:30 hakkas sama film, aga teises saalis ning me otsustasime vaadata, et ehk joppab ja me saame seda vaatama minna. Joppaski õnneks:) Kokkuvõttes saime täitsa ägeda kinoelamuse osaliseks (kui välja arvata asjaolu, et kinos oli lihtsalt MEGAKÜLM. vähemalt oleme järgmine kord targemad ja paneme pikad riided selga)

Hullud päevad Hawaii moodi

 Minu Ameerika Bank Account 

Täna oleme päris asjalikud olnud - käisime Social Security Office'is ja tegime ära SSNid, mis peaksid meile umbes kahe nädala jooksul koju tulema. Kuna me juba Waikikist väljas olime, siis mõtlesime, et peaks koju süüa ka ostma, et vältida väljas söömist. Mõeldud - tehtud. Läksime Don Quijote'sse toidukraami jahile. See oli täiesti kohutav nii rahakotile kui ka endale, sest see pood on hiiiiiiglama suur ja pool sellest on täis mingit jaapani pudi-padi ning orienteeruda on kaunikesti raske. Me vist olime seal kokku VÄHEMALT tund aega ja ostsime endale VÄHEMALT nädala aja toidu ära. Raha läks päris palju ja kilekotte tuli ka kokku päris palju. Nüüd siis tuleb lülitada säästurežiimi peale, sest me ju ei tea, millal esimene palgapäev on... 

 Tegime täna kohaliku bank account'i ka :)

bürokraatia

USA on selline riik, kus bürokraatia on väga olulisel kohal. Viisakad kohad ei võta tööle enne, kui paperwork on tehtud. Käisin täbna Il Lupinos teisel intervjuul ja mind võeti tööle :) Ma ei saa aga enne tööle asuda, kui paperwork on korras. Paperworki saan aga korda ajada alles teisipäeval, sest esmaspäeval lähen Social Security Office-isse ja saan tõendi, et olen Social Security numbrit taodelnud ning kontoris, kus seda Il Lupino paberworki tuleb ajada, ei olnud lihtsalt varasemat aega kui teisipäev. Kui ma aga teisipäeval saan oma paberid korda ajada, siis saan juba samast päevast tööle asuda.
Seega, ESIMENE AMETLIK töökoht on olemas !! :) YAY

Ega ma nädalavahetusel niisama käed rüpes istu, saime Annikaga endale ühe flaieritöö. Peame reedeti ja laupäeviti flaikusid jagama ja saame selle eest kümme doltsi tunnis. Kuna tunde palju ei tule, siis see on nagu selline lisatöö.. Teenime toiduraha. Eile käisime ühes klubis ka, mille manager ütles, et tal on vaja sinna töötajaid. Täna peame sinna uuesti minema, siis saame ehk täpsemalt teada, keda tal sinna vaja on ja mille jaoks.

Asjad hakkavad vaikselt paika loksuma.. Kui saaks nüüd paperworksi korda, siis oleks kõik poole lihtsam.

dressed for success

dressed for success vol 2

Tööotsingud - day three

ma olen praegu ÜLIVIHANE!!!

 Sain sinna Wolfgangi tööle ja olin juba lepinguid allkirjastamas, kui tuli välja, et nad ei saa mind oma töötajate programmi lisada ilma SSNita. Kuna see Wolfgang on väga viisakas koht, siis ma ei saa seal töötada enne, kui oma SSNi korda saan. Täna hommikul helistasin oma nn tugiisikule ja programmi 24/7 emergency numbrile, kuid keegi ei vastanud. Praegu aga vaatan, et SEVIS check in on tehtud juba 5 päeva tagasi, mis tähendab, et ma oleks võinud täna SSNi taotlema minna. Kuna aga viisasponsori kodulehekülg ja sealne programm on mingi PLÄUST, mis ühel päeval näitab, et check in on verified ja teisel päeval näitab, et check in on unconfirmed, siis ei saagi aru, kas ma võin seda kõikvõimsat SSNi taotlema minna või mitte.

kuri kuri kuri - VÄGA KURI on olla, sest ma olen pmts terve päeva selle Wolfgangi teemaga tegelenenud, läksin hommikul sinna, siis anti korraldus minna ühte teisse kohta, et dokumendid korda ajada. Selleks printisin välja oma I-94 vormid ja tegin passikoopia ja koopia viisast ka. Ühesõnaga kõik oli väga lootustandev kuni selle hetkeni, millal ma sain teada, et ma ei saa ilma SSNit töötada.

Päev algas nii hästi... ja nüüd lihtsalt on tuju totaalselt rikutud :(

hommikune trenn oma kodu jõukas :)

Wolfgangist saadeti mind Janiniga kohtuma

Selles ägedas majas allkirjastasingi juba lepinguid, kuni.... kõik läks pahasti:(