preilid paradiisis: Jaanipäev

Aeg on jälle lennanud linnutiivul ja ma pole leidnud aega, et kirjutada jaanipäevast Hawaiil. Jaanipäev on üks vähestest päevadest siin Hawaiil, mil kõik eestlased paluvad end vabaks, et saada oma inimestega kokku, sõita Waikikist välja, grillida ja muidugi mõista - teha jaanituld. Ma küsisin ka siis jaanipäeva ja sellele järgneva päeva vabaks, et sõita Makua randa teiste eestlastega jaane tähistama.

Päev enne jaanipäeva otsustasime, et jaanipäeva hommikul magame end korralikult välja, sest ilmselt magamisest suurt midagi välja ei tule. Tulime öösel töölt, langesime voodisse ja magasime pea keskpäevani välja (mis on meie jaoks igati normaalne, kuid ometigi tobe harjumus, millest ma tahaksin lahti saada). Kõik olid ärgates suhteliselt unised, kuid värskendav suplus basseinis tegi kõiki ärksaks. Käisime ostsime sushit, sest 1) me ei viitsinud süüa teha kodus ja 2) eelmisel õhtul saabusid Anna (meie kursaõde) ja Andres, kes tahtsid midagi kuskilt kiiresti haarata. Üldiselt ei kvalifitseeru sushi minu jaoks toidu alla, mida ma sööksin hommikuks, kuid tol päeval maitses sushi nii hästi, et oleks võinud vabalt seda kaks portsu süüa.

Hommikusöök söödud suundusime Rossi, sest mul oli vaja pleedi ja seljakotti, kuhu mahutada kõik vajaminevad asjad (pleed, rätik, dressipüksid, pusa jms). Kodus pakkisime seljakotid kokku, käisime uuendasime oma telefonipaketti - 50 doltsi maksab see, et kõik riigisisesed kõned ja messid on tasuta + 3g internet + 20 doltsi eest saab Eestisse helistada - ja istusime bussi peale, et võtta ette pea kahetunnine sõit Waikikist välja Makua poole. See oli üsna huvitav kogemus, sest buss sõitis enamjaolt kiirteel. Vaevalt keegi kujutaks ette, et rohelised TAKi bussid kihutavad mööda Tallinn-Tartu maanteed, kuid siin käivad ju asjad teistmoodi. Hawaii ikkagi.

Kui me lõpuks kohale jõudsime, siis tulid teised kutid meile vastu oma "uue" kasutatud kastiautoga. Käisime ostsime TÄIEGA palju juua ja natukene vähem süüa, et ikka jaan saaks korralikult peetud. Lõpuks randa jõudes hakkas muidugi vihma sadama (nagu jaanipäeval ikka), kuid see läks õnneks kiiresti üle ja me saime avada oma esimesed õlled. Mõnus oli chillida rannas koos paljude eestlastega, vahet pole, et me suhtlesime enamjaolt ikka nendega, kellega igapäevaseltki. Student Touri eestvedajad korraldasid lahedaid mänge, aga ma ei viitsinud väga nendest osa võtta. Jaanipäev ei võrdu minu jaoks mängudega, see on pigem selline, et lihtsalt istud oma lähedastega lõkke ääres ja räägid juttu.

Aeg lendas kiiresti ja mingi hetk mõtlesime, et oo.. Tahaks süüa. AGA meil ei olnud mitte mingitki lõkkematerjali, grillist rääkimata. Oli juba parajasjagu pime, kui hakkasime siis lähedast võsa murdma, et saaks lõket teha. Selle peale oleks võinud tulla küll natuke varem, aga noh.. Hawaii ju - keegi ei mõtle millegi peale enne, kui reaalselt on midagi vaja. Läksime siis puid murdma (sõna otseses mõttes) ja vaikselt saimegi lõkke püsti. Õnneks Jaan käis poes ja ostsis aluseid, mille peal grillida. Umbes X-tundi hiljem saime lõpuks liha süüa ja tuju oli kordades parem.

Mis aga puutub ülejäänud õhtusse, siis ega seal midagi meeliülendavat polnud. Kõik olid igalpool laiali ja ma ei viitsinud võõrastega mingit small-talki rääkida. Tuju oli täpselt selline, et tahaks väikest seltskonda ja neid OMA inimesi, täiega koduigatsus tuli peale. Kuna mul väga peotuju polnud, siis ma läksin suhteliselt vara magama (kella kahe ajal öösel äkki?). Üks kohalik sõber, Phil, jättis meile õnneks telgi ja ma olen siiralt tänulik, et ta seda tegi, sest öösel hakkas vihma sadama. Lisaks vihmale rikkus mu und "kohalikud vargapoisid" - nimelt poole une pealt kuulsin, kuidas Mädu rääkis, et mingid kohalikud on siin ja on täiega kahtlased ning ilmselt hoiavad silma peal, et midagi varastada. Mädu tõi meie kõikide asjad telki ja ma siis olin valvur. Mul oli pihustatav päikesekreem ühes käes, et juhul kui keegi võõras tuleb telki, siis lasen seda silma.

Meil tegelikult vedas, et midagi ei juhtunud, sest täiega paljud inimesed, kes elavad Hawaiil, küsisid hiljem või samal päeval, kuidas me üldse julgeme sinna minna. Näiteks bussis ja poes öeldi "Be careful" ja minu eestlasest manager rääkis mulle hiljem, et West Coast ja eriti Makua on selline piirkond, mida kohalikud ei külasta väga, sest absoluutselt iga nädal on seal uudis mingist mõrvast või vägistamisest või vargusest. Tema sõnul ei pidavat kohalikud üldse turiste sallima - mehed tapetakse ära ja naised vägistatakse ära. Ta ütles, et meil täiega vedas, et saime sealt terve nahaga minema. Ilmselt vedas meil seetõttu, et Student Touri eestvedaja Janno teadis sealt paari kohalikku, kes tähistasid ka meiega jaanipäeva.

Järgmisel hommikul ärkasin juba kuuest ja kella kaheksast asusime väsinutena ja pahuratena Waikiki poole teele. Ainus mõte oli see, et saaks koju!!! Jaanipäeva emotsioon oli minu jaoks igatahes pigem negatiivne, sest tegelikult olid mul ootused päris kõrged - jaanipäev Hawaiil ühes ilusamas rannas kõlab ju nii hästi! Aga eks see nii ole, et natuke peab siinses elus pettuma ka.. Muidu äkki ei tahakski Eesti tagasi tulla:)