Upstairs Waikiki

Suures tööhoos olles olen unustanud kirjutada Upstairs’ist. See on siis mu teine töökoht, kus algselt pidin hakkama tööle coctail waitressina, kuid suurepärase üllatusena töötan ma seal hoopiski baaridaamina.

Upstairs on Waikiki uusim ja kõige euroopalikum (kui nii võib öelda) ööklubi, mille sisekujunduses on lähtutud taaskasutusest ja rohelisest mõtteviisist. See tähendab, et näiteks lambiümbrused on tehtud plastiklusikatest, diivanite katted on tehtud kartulikoti laadsest riidest, dj-puldil on vinüülplaadid, VIP alas on surfilaudadest tehtud pingid jne. Alkoholivaliku puhul on võetud eesmärgiks pakkuda eelkõige kvaliteetseid asju. Selle üle on mul väga hea meel, sest see tähendab seda, et paljud põhialkoholid, mida Upstairsis pakutakse on samad mis Teatriski. Näiteks käsipudeliteks on Stolichnaja (viin), Bacardi (rumm), Bombay (gin), Jack Daniel’s (viski) jne. Ka Teatris on Stoli, Bacardi ja Bombay meie käsipudelid ehk siis see tähendab, et mul on tööd palju lihtsam teha. Upstairsis on muusika samuti üldjuhul sarnane Teatriga ehk siis it feels like home!

Upstairs on lahti 7 päeva nädalas. See aga tähendab, et ma olen seal tööl 4-5 korda nädalas. Õnneks on vahetused lühikesed – tavaliselt kella 22st 2ni. Kuna tööpäev on nii lühike ja tööd ei ole (veel) üüratult palju, siis ei tundu töö Upstairsis mulle tööna. Seal töötamine on mulle pigem ainult lõbu ja rõõm, kuna ma tunnen end baarileti taga nii koduselt. Rummkoola, viin mahlaga ja gintonic on ka siin ühed populaarsemad joogid ja nende tegemine ei ole just suurim mõistatus.

Võrreldes Eestiga antakse siinsetes klubides täiega palju jootraha. Kuna veel on suhteliselt rahulik ja ma olen peamiselt olnud väikses baaris, kus pakutakse ainult shotte ja põhilisi pikke jooke, siis on mu jootraha väiksem kui suures baaris, kuid sellegipoolest saab seal õhtu jooksul vähemalt 50 dollarit kätte. Ka coctail waitressid saavad täiega hästi jootraha (nädalavahetusel ulatus teiste tsikkide jootraha 100+ dollarini). 

Meile igatahes VÄGA meeldib Upstairsis töötada ja loodame, et see muutub ka kohalike seas väga populaarseks. 

dj-pult ja tantsupõrand

kartulikotilaadsed istmekatted

lusikatest lambid

Bartending!! väga väga armas töökaaslane Alicia (meid muide peeti
õdedeks kohe esimesel õhtul :D) 

Jaanipäev

Aeg on jälle lennanud linnutiivul ja ma pole leidnud aega, et kirjutada jaanipäevast Hawaiil. Jaanipäev on üks vähestest päevadest siin Hawaiil, mil kõik eestlased paluvad end vabaks, et saada oma inimestega kokku, sõita Waikikist välja, grillida ja muidugi mõista - teha jaanituld. Ma küsisin ka siis jaanipäeva ja sellele järgneva päeva vabaks, et sõita Makua randa teiste eestlastega jaane tähistama.

Päev enne jaanipäeva otsustasime, et jaanipäeva hommikul magame end korralikult välja, sest ilmselt magamisest suurt midagi välja ei tule. Tulime öösel töölt, langesime voodisse ja magasime pea keskpäevani välja (mis on meie jaoks igati normaalne, kuid ometigi tobe harjumus, millest ma tahaksin lahti saada). Kõik olid ärgates suhteliselt unised, kuid värskendav suplus basseinis tegi kõiki ärksaks. Käisime ostsime sushit, sest 1) me ei viitsinud süüa teha kodus ja 2) eelmisel õhtul saabusid Anna (meie kursaõde) ja Andres, kes tahtsid midagi kuskilt kiiresti haarata. Üldiselt ei kvalifitseeru sushi minu jaoks toidu alla, mida ma sööksin hommikuks, kuid tol päeval maitses sushi nii hästi, et oleks võinud vabalt seda kaks portsu süüa. 

Hommikusöök söödud suundusime Rossi, sest mul oli vaja pleedi ja seljakotti, kuhu mahutada kõik vajaminevad asjad (pleed, rätik, dressipüksid, pusa jms). Kodus pakkisime seljakotid kokku, käisime uuendasime oma telefonipaketti - 50 doltsi maksab see, et kõik riigisisesed kõned ja messid on tasuta + 3g internet + 20 doltsi eest saab Eestisse helistada - ja istusime bussi peale, et võtta ette pea kahetunnine sõit Waikikist välja Makua poole. See oli üsna huvitav kogemus, sest buss sõitis enamjaolt kiirteel. Vaevalt keegi kujutaks ette, et rohelised TAKi bussid kihutavad mööda Tallinn-Tartu maanteed, kuid siin käivad ju asjad teistmoodi. Hawaii ikkagi. 

Kui me lõpuks kohale jõudsime, siis tulid teised kutid meile vastu oma "uue" kasutatud kastiautoga. Käisime ostsime TÄIEGA palju juua ja natukene vähem süüa, et ikka jaan saaks korralikult peetud. Lõpuks randa jõudes hakkas muidugi vihma sadama (nagu jaanipäeval ikka), kuid see läks õnneks kiiresti üle ja me saime avada oma esimesed õlled. Mõnus oli chillida rannas koos paljude eestlastega, vahet pole, et me suhtlesime enamjaolt ikka nendega, kellega igapäevaseltki. Student Touri eestvedajad korraldasid lahedaid mänge, aga ma ei viitsinud väga nendest osa võtta. Jaanipäev ei võrdu minu jaoks mängudega, see on pigem selline, et lihtsalt istud oma lähedastega lõkke ääres ja räägid juttu. 

Aeg lendas kiiresti ja mingi hetk mõtlesime, et oo.. Tahaks süüa. AGA meil ei olnud mitte mingitki lõkkematerjali, grillist rääkimata. Oli juba parajasjagu pime, kui hakkasime siis lähedast võsa murdma, et saaks lõket teha. Selle peale oleks võinud tulla küll natuke varem, aga noh.. Hawaii ju - keegi ei mõtle millegi peale enne, kui reaalselt on midagi vaja. Läksime siis puid murdma (sõna otseses mõttes) ja vaikselt saimegi lõkke püsti. Õnneks Jaan käis poes ja ostsis aluseid, mille peal grillida. Umbes X-tundi hiljem saime lõpuks liha süüa ja tuju oli kordades parem. 

Mis aga puutub ülejäänud õhtusse, siis ega seal midagi meeliülendavat polnud. Kõik olid igalpool laiali ja ma ei viitsinud võõrastega mingit small-talki rääkida. Tuju oli täpselt selline, et tahaks väikest seltskonda ja neid OMA inimesi, täiega koduigatsus tuli peale. Kuna mul väga peotuju polnud, siis ma läksin suhteliselt vara magama (kella kahe ajal öösel äkki?). Üks kohalik sõber, Phil, jättis meile õnneks telgi ja ma olen siiralt tänulik, et ta seda tegi, sest öösel hakkas vihma sadama. Lisaks vihmale rikkus mu und "kohalikud vargapoisid" - nimelt poole une pealt kuulsin, kuidas Mädu rääkis, et mingid kohalikud on siin ja on täiega kahtlased ning ilmselt hoiavad silma peal, et midagi varastada. Mädu tõi meie kõikide asjad telki ja ma siis olin valvur. Mul oli pihustatav päikesekreem ühes käes, et juhul kui keegi võõras tuleb telki, siis lasen seda silma. 

Meil tegelikult vedas, et midagi ei juhtunud, sest täiega paljud inimesed, kes elavad Hawaiil, küsisid hiljem või samal päeval, kuidas me üldse julgeme sinna minna. Näiteks bussis ja poes öeldi "Be careful" ja minu eestlasest manager rääkis mulle hiljem, et West Coast ja eriti Makua on selline piirkond, mida kohalikud ei külasta väga, sest absoluutselt iga nädal on seal uudis mingist mõrvast või vägistamisest või vargusest. Tema sõnul ei pidavat kohalikud üldse turiste sallima - mehed tapetakse ära ja naised vägistatakse ära. Ta ütles, et meil täiega vedas, et saime sealt terve nahaga minema. Ilmselt vedas meil seetõttu, et Student Touri eestvedaja Janno teadis sealt paari kohalikku, kes tähistasid ka meiega jaanipäeva. 

Järgmisel hommikul ärkasin juba kuuest ja kella kaheksast asusime väsinutena ja pahuratena Waikiki poole teele. Ainus mõte oli see, et saaks koju!!! Jaanipäeva emotsioon oli minu jaoks igatahes pigem negatiivne, sest tegelikult olid mul ootused päris kõrged - jaanipäev Hawaiil ühes ilusamas rannas kõlab ju nii hästi! Aga eks see nii ole, et natuke peab siinses elus pettuma ka.. Muidu äkki ei tahakski Eesti tagasi tulla:)

väsinud preilid sõidavad bussiga jaanipäeva pidama

natukene juua.. aga kõigest natuke

Selle ongi "uus" kastiauto, millega me tulime.
AKA tantsupõrand

sellises ilusas rannas me olimegi

punt eestlasi Hawaiil jaanipäeva tähistamas

Lõkke ääres ikka hää olla

Jaanituli Hawaii moodi

Ursula's b-day

Brainstorming

Selle postituse pühendan Ursulale, kellel oli 19. juunil 21. sünnipäev. Eestis ei ole 21-aastaseks saamine väga eriline sündmus, kuid USAs tähendab see täisealiseks saamist. Eriliseks muutis selle sünnipäeva ka see, et me oleme ikkagi Hawaiil - väga vähestel on võimalus oma sünnipäeva siin paradiisisaarel tähistada. Et aga seda sünnipäeva Ursulale veelgi meeldejäävamaks teha, siis tuli meil talle super kingitus. Ursula on selline inimene, kellele ei meeldi tavalised asjad, mistõttu olime päris suure dilemma ees, mida talle kinkida. Peale mõningast ajurünnakut tuli mõte teha talle video. See tundus teostatav, kuna õnneks on teeb Student Tour saate eestlaste elust Hawaiil (kaheksa eestlast osalevad, ärge muretsege, ma ei hakka oma marki täis tegema ja ma ei osale :D) ja kaks kutti, kes filmivad, on juhuslikult meie head sõbrad. Rääkisime neile meie ideest ja nad olid nõus filmima, kuid meile jäi üks keerulisemaid ülesandeid - välja mõelda, mida ja keda me üldse filmime. Otsustasime, et filmida võiks neid inimesi, kellega Ursula siin Hawaiil kõige rohkem kokku puutub ja iga inimene võiks olla erinevas kohas.

Making of...

Ilmselgelt asusime siis filmima üks päev enne Ursula sünnat, sest me oleme ju need inimesed, kes jätavad kõik asjad viimasele minutile. Ta läks ise randa ja me hakkasime asjatama. Saime kokku Alariga ja hakkasime vaikselt filmima. Me arvasime, et filmimine on lihtne tegevus - ajame inimesed kokku ja siis saame kiiresti tehtud - kuid kus sa sellega. Hea, et ma samal päeval ei läinud Waikikist välja, sest muidu me ei oleks kuidagi ilmselt valmis jõudnud. Meil kulus filmimiseks reaalselt terve päev, sest inimesi oli raske kokku ajada (see oli muidugi ka meie viga, sest me teavitasime neid samal päeval). Siis käisime ühest kohast teise ja vahepeal oli vaja keha ka kinnitada. Igatahes viimase klipi filmisime peale kella kümmet õhtul. Aga kokkuvõttes oli see vaev seda väärt, sest video tuli lihtsalt ültuus.

Samal päeval oli vaja Ursile kooki ka teha, sest me tahtsime talle täpselt kell 00:00 laulda nii, et meil on kook ja vahuvein olemas. Sellega läks ka kaunikesti kiireks, kuna video filmimine võttis enamiku meie ajast.. Aga poes oli ka vaja käia ja kooki küpsetada. Õnneks jõudsime kõik asjad ilusti valmis ja saime täpselt kell 00:00 Ursile õnne soovida. Ta oli päevast nii väsinud, et ta magas ja ei saanud mitte kui midagi aru. Samas see oli armas, sest ta ei osanud õnneks sellist üllatust oodata :)

Meie küpsetatud brownie peanut butteri ja maasikatega.. Maitses ülihea!!

Meie supervumän oma sünnipäeva öösel.

Järgmisel päeval aga toimus Ursula sünnipäevapidu.. See toimus Upstairsis (klubi, kus töötame) ja saime eestlastele soodukaga joogid - ükskõik, mida jood, on 4 dollarit. See on peaaegu nagu niisama saadud kokteil ja seepärast olid enamik meist korralikus peomeeleolus. Muidugi näitasime Ursulale ta videot ja talle nii meeldis see :)

Tõeline USA sünnipäev - õhupallid, muffinid ja pizza.. Oms :)

Siin siis link meie videost ka (kindlasti tasub HD-s vaadata!!): http://vimeo.com/68810606

North Shore

Kuna eelmisel nädal möödus nii kiiresti, siis ma ei jõudnudki kirjutada meie tripist North Shore'ile. Waikikst välja saada on lihtsalt nii super, kuna saab eemale turistidest, kõrghoonetest ja linnamürast ning loodus on lihtsalt imeline.

Igatahes, teisipäeva hommikul pakkisime Kertuga rannaasjad kokku ja hakkasime jalutama kuttide maja poole, sest seal ootas meid auto. Kui me varemalt oleme Waikist välja sõitnud kastiautoga, siis seekord oli meil kinnine auto, mis oli vahelduseks päris hea - tekkis kuidagi kodune tunne. North Shore asub Waikist umbes poolteise tunni sõidu kaugusel ja juba poole tundi sõites on vaade hoopis erinev sellest, mida igapäevaselt Waikikis näeme. Kõrghooned asenduvad armsate väiksete majakestega ja tänaval siblib tunduvalt vähem inimesi. Veidi enne North Shore'i randade juurde jõudmist tegime poe peatuse ja ostsime kokku hullult palju häid asju. Cmoon, me ikkagi saime Waikikist välja ja suundusime North Shore'ile, kus asuvad ühed ilusamad rannad maailmas ja seepärast otsustasime, et me ei hakka isegi vaatama, mida me sinna korvi paneme. Täitsime korvid nachode, salsa kastmetega, jäätistega, shokolaadidega ja pistsime sinna ka mõned jahutavad õlled. Ranna poole sõites jäid tee peale ka näiteks ananassi- ja kohviistandused ning tee ääres seisid kohalikud, kes müüsid värskeid puuvilju.

Lõpuks kohale jõudes jätsime auto tee äärde ja hakkasime ranna poole kõndima. Aga see rand ei olnud selline klassikaline rand.. Sinna saamiseks pidi läbi metsa kõndima, mis meenutas veidi vihmametsa või dzunglit ning kui me lõpuks kohale jõudsime, siis olime kõik amazed, sest see rand oli täiesti inimtühi ja seal oli nii ilus. Me pakkisime oma asjad lahti, sõime jäätist ja hakkasime päikest püüdma.. Kohe kui liiga palav hakkas, siis kastsime end ookeanis ja lasime end lainetel kanda. Mingi hetk ütles Kertu, et nad nägid kilpkonna, ma kohe ajasin end püsti ja läksin vaatama. Veidi eemal meie pleissist oligi kilpkonn - ta tudus kaldal.

Õnnelik laps tube'iga

Hakkasin pilvebaleriiniks vist?

poseerimispuu :D

North Shore'il on lihtsalt nii ilusad rannad!!

kilp-kilp-kilpkonn

Me olime selles armsas rannas umbes neli tundi, aga kuna North Shore’il on veel ilusaid randasid, siis otsustasime minna järgmisesse. Siinsete randade võlu on see, et igaühel on oma iseloom. Kui esimene rand oli selline rahulik, tuulevaikne ja armas, siis teises rannas olid suured lained ja päris korralik tuul. Selles rannas korraldatakse detsembris surfivõistlusi ja lained võivad ulatuda ligi 8 meetrini (25 ft). Igaljuhul seal rannas me enam ei päevitanud, sest kell oli juba palju ja päike hakkas vaikselt pilve taha minema. Päevitamise asemel püüdsime neid suuri laineid (mis tegelikult ei olnud NIIIIII suured, kuid jõudu oli neil palju). See oli päris naljakas, sest ma ei olnud alguses päris osav ja siis lained peksid mind kaldale ja ma olin igalt poolt liiva täis. Muidugi tulid päevitused ära ka ja mingi sada häda, aga tuus oli ikkagi J Minu esimene suurtemate lainete püüdmine

Sellised lained.. pildil võivad need väiksed tunduda,
aga tegelikult on need ikka väga suured ja võimsad. 

minu jäljed liival

väsinud lainetepüüdja

Seal rannas me ei olnud väga kaua, sest lainete püüdmine väsitas füüsiliselt väga ära. Sealt liikusime ühte populaarsesse randa, kus tegime cliffjumpi ja vaatasime päikeseloojangut. Minu esimene cliffjump sai tehtud. See kalju, millelt hüppasime, oli 8m kõrgune ja alguses oli päris hirmus hüpata, kuid teisel korral oli juba okei. Kolmandal korral aga kaotasin ära oma ühe läätse ja siis otsustasin, et nüüd aitab. Samal ajal kui kuivasin, avastasin, et lisaks ühele läätsele suutsin kaotada ka oma koolisõrmuse. Veidi kurb oli olla, kuid pole hullu – ongi põhjus Tartu Ülikooli sõrmus endale osta. Kogu päev väsitas meid nii ära, et tagasiteel Waikikile ei viitsinud keegi autos peaagu sõnagi vahetada. Enne Waikikit käisime ühest kohast läbi, kus saab lihtsalt HIIIGELSUURT pizzat, mis maksab ülivähe – 10 dollarit. Sellest saab 5 inimest täiesti vabalt söönuks ja seepärast tegime Annikale, Ursulale ja Mädule üllatuse ning tõime neile pizzat. Nad oli lihtsalt megaõnnelikud J

Sellelt kaljult tegimegi cliffjumpi :)

Nii palju siis North Shore’ist. Kirjutamine ei anna kindlasti edasi seda emotsiooni tervest päevast, kuid siiani on olnud see üks parimaid päevi Waikikil. 

you just got to love sundays

Naudime jalutuskäiku Waikiki Beachil

viimasel ajal on nii palju teha olnud, et blogi kirjutamine ja internetti tulemine jääb kuidagi tagaplaanile. eelmisel pühapäeval oli meil rannapäev. see on juba omamoodi traditsiooniks saanud, mis on minu arvates igati lahe. rannas oli chill (nagu ikka). võtsime oma roosad tube'id kaasa ja lasime lainetel end kanda. mõtlesin, et peale rannas käimist võiks endale midagi head süüa teha, pilte panna arvutisse ja siis jooksma minna. esimesed kaks asja sain ilusti tehtud, aga siis tuli meile külla Kertu number kaks, kellele meeldib väga pildistada. ta pakkus välja, et võiksime teha photoshoodi ja edevad neiud nagu me oleme, leidsime selle olevat hea plaan.


jalutasime randa, kus kertu hakkas klõpsima pilte. ta pole meile küll kõiki pilte veel näidanud, aga need pildid, mis ta üles pani, on lihtsalt nii ilusad.

Sellistel hetkedel on lihtsalt tunne, et "It's lucky to be". Peale jalutuskäiku hakkasime otsima kohta, kus saaks süüa, sest meie armsal Kertul oli kõht tühi. Käisime mööda õhtust Waikikit ning läksime food courtile. Sealt suundusime ühte armsasse kohta kokteile jooma. ma tahtsin saada Pina Coladat päris ananassi sees ja õnneks seal pakutigi seda. Lisaks oli seal esineja, kes mängis akustilist kitarri ja laulis kõigile teada-tuntud laule.

Pina Coladad ananassis, oms oms

See aga ei olnud kõik, mis me oma mõnusa õhtuga peale hakkasime.. Käisime külas Mirjamil, kes töötab Yogurtlandis ja sõime külmutatud jogurtit. Õhtu lõpetasime rannas chillides :)

amazing yogurland

busy times

Wow.. Siin olles lihtsalt aeg lendab, eriti siis, kui tuleb tööd teha. Viimane nädal ongi möödunud suuresti töötades. Kindlasti ei tasu aga ette kujutada, et ma päevad otsa rabaksin. Vastupidi! Kuigi ma olen töötanud neli päeva järjest (kolmapäevast-laupäevani), siis on mul tunne, et ma pole eriti palju rabanud. Põhjus seisneb selles, et ma olen olnud õhtustes vahetustes. See tähendab, et ma pean tööle minema kella neljaks või viieks ning tööpäeva pikkus on keskmiselt 5-6 tundi. Tööpäevad ei ole muidu absoluutselt väsitavad, kuid kuna õhtune vahetus peab kontsaga kingi kandma (ma kannan täistallaga kontsi), siis on jalad väsinud küll. Mu praegune graafik võimaldaks vabalt võtta päevase töö ka, aga ma lihtsalt pole viitsinud otsida.

Kui tööst juba rääkida, siis tuleb tõdeda, et need õhtused vahetused on pisut piiravad ka. Näiteks teised tüdrukud on suhteliselt tihti Upstairsis töötanud, kuid ma olen reaalselt saanud seal töötada ainult ühe päeva. Täna, laupäeva õhtul, olen ma kodus üksi sellepärast, et teised läksid Waikikilt välja East Coastile Jaani ja Alari sünnat tähistama. Ma pidin aga tööl olema ja ei saanud minna L Samas on aga natuke hea ka, et kedagi ei ole, sest saan rahulikult kirjutada ja võtta aega enda jaoks. Pealegi on mul terve suvi aega chillida ja trippida ning õnneks aga sain järgmise teisipäeva ja kolmapäeva vabaks, mis tähendab, et ilmselt-loodetavasti saan teisipäeval Waikikist välja ning kolmapäeval on Ursula sünnipäev.

Vabadel päevadel olen kasutanud oma aega suhteliselt targasti ära. Pühapäeval käisime rannas ja pildistamas ja chillisime niisama. Täiega mõnus oli!!! Teisipäeval käisime North Shore’il (see on Waikikist väljas). Nendest teen eraldi postitused, kuna mõlemal päeval tegime palju ilusaid pilte J

laupäevane hiking

this is what i call living!

Nagu põgusalt eelmises postituses mainisin, siis laupäeval käisime hikimas. Ma otsustasin viimasel hetkel minna, sest ma ei teadnud, kas pean Il Lupinos tööl olema või mitte. Helistasin, kuid manageri ei olnud kohal ja siis mõtlesin "tühja kah, nad saavad ilma minuta ka hakkama" ning läksin teistega kaasa. Koht, kuhu suundusime, asus Waikikist väljas ja me olime üliõnnelikud, et saime lõpuks linnast välja ja teha midagi ekstreemset. Kahjuks ei saanud Annika meiega liituda, kuna ta sai tööle Cheesecake Factorisse ning tal oli orientation day just sellel päeval. Igatahes, me neli hüppasime kasti ja suundusime Waikikist välja, Olomana trail'i poole. Sõit sinna oli väga mõnus, sest 1) ma naudin alati pikemaid autosõite (üldjuhul ma küll magan sel ajal) 2) me sõitsime kiirteel kastiautos. Juuksed lehvisid tuules, seltskonnaks ühed ägedamad tüdrukud maamunal ja naljakad Hawaii kohalikud. Mida veel ühelt laupäevalt tahta?

Igatahes, kui me kohale jõudsime Olomana traili lähedusse, siis jätsime auto sinnapaika, määrisime end body lotioniga kokku, et moskiitosid eemale peletada ja asusime teele. Kuna me ei teadnud, et me lähme nagu PÄRIS HIKIMA, vaid arvasime, et kuskile eemale randa ja siis natukene hikima, siis olime kõik plätudega (väike misunderstanding). See meid aga ei seganud ja mitme tunnine hike võis alata. Koos pausidega võttis tippu jõudmine aega ligikaudu kolm tundi. Alguses tundus kõik lihtne, kuid mida kõrgemale jõudsime seda kivisemaks läks. Mõnes kohas läks lausa nööri vaja, et saada edasi. Mulle hullult meeldis, sest see oli ekstreemne, võttis täiega läbi ja oli täitsa trenni eest + muidugi vaade... WOWWWW, kui me kohale jõudsime, siis me olime lihtsalt A M A Z E D. Ma ei suuda seda tunnet kirjeldada, sest see oli lihtsalt nii ilus.

  

Selline nägi meie matkarada välja suhteliselt algstaadiumis. Tundus lihtne, kuid lõpp küll nii lihtne ei olnud. Üks tüüp, kes meiega kaasas oli, ütles, et see on selline rada, mida algajatele väga ei soovitata, but we made it!

Õnnelikud hikijad

On the way UP!

Sellist (ja veel paremat vaadet) nautisime ühelt poolt

.. ja sellist vaadet nautisime teiselt poolt

parimad matkakaaslased, keda tahta! (anzika on puudu, aga ta saab selle andeks,
kui meid Cheesecake Factorisse sööma viib:):):))

Plätudega matkama - edukalt tehtud! Mammud said VEITS mustaks või jaaa! Muidu on plätudega täitsa okei hikida, kuid selle tulemuseks on kas 1) katkine plätu, 2) kadunud plätu või 3) suured villid. Minu tulemus oli katkine plätu (õnneks said edukalt lõpuni sellega käia). Ursula tulemus oli kadunud plätu ning tema tuli alla ilma ühe plätuta. Tema jutu järgi oli see VÄÄÄÄÄGA valus. Mädleen sai endale suured villid ja tal oli ka alla tulles väga valus. Kertu oli see lucky bastard, kellel ei juhtunud midagi.

Selliste armsate inimestega ei ole lihtsalt võimalik tõsiseks jääda (no okei, on hetki, kus see
reaalselt on võimalik, kuid seda juhtub haruharva)

Kui mõni teine seltskond tippu jõudis, siis pakkusime neile "veinipausi" ja
tegime muidugi pilti kaa. See kutt, kes minu ja Kertu vahel on, osutus kõigi lemmikuks,
kuna ta oskas hispaania keelt :)

Vot selline äge laupäev meil oligi :) 

another sunday in paradise

Taas on kätte jõudnud pühapäev. Aeg on lennanud lihtsalt nii kiirelt, et kuidagi imelik ja harjumatu on mõelda, et see on juba kolmas pühapäev Hawaiil. Kuigi me pole siin olnud veel kolme nädalatki, siis on siin kodune ja tunne ning Eesti ja sealne kool ja rabamine tundub olevat justkui väga ammune teema. Ma olen siin palju kirjutanud, mida ma erinevatel päevadel teinud olen, mis tõttu mõtlesin, et täna kirjutaks siinsetest elust ja inimestest. Nagunii postitan lähiajal ühe pikema postituse ilusate piltidega eilsest päevast, kui käisime hike'imas:)

Nagu ma olen varemates postitustes maininud, siis siinsed inimesed on kõik väga sõbralikud, avatud ja abivalmid. Sellist small-talk'i on hästi palju. On täiesti tavaline, et täiesti võõras küsib tänaval "How are you?", "How was your day" jne. Lisaks kuuleb hästi palju komplimente stiilis "You have such a nice dress!", "You look so beautiful" jne. Samas olen suht kindel, et see small-talk ei ole tihtipeale siiras. Eestis tehakse komplimente küll harva, aga vähemalt on need siirad. 

Rääkides inimeste riietumisest ja enda eest hoolitsemisest, siis Eestis mõtlevad inimesed kohati LIIGA palju, kuidas nad riietuvad ja kuidas nad välja näevad. Üks mu tuttav kunagi rääkis, et ta teab ühte neiut, kes ei vii isegi prügi välja nii, et ta poleks meigitud. Kui Eesti tänavatel (vähemalt Tallinnas ja Tartus) näeb üldjuhul hästi riietuvaid inimesi, siis siin on kõigil suhteliselt ükskõik, mis neil seljas on. Peaasi, et mugav oleks. Sama kehtib ka ööklubide kohta. Eesti klubides on suhteliselt raudne reegel, et naised kannavad kontsakingi, kleite ja on ilusti meigitud (eriti vene naised). Siinsetes klubides on aga nii, et tihtipeale ei kanta kleite ja kontsakingad on pigem erand kui reegel. Kui Eesti mehed panevad klubisse tulles vähegi viisakama pluusi selga ning mõned härrased kannavad lausa triiksärke ja ülikondi (oooh, I love it), siis siin kannavad mehed klubis t-särke. Siiani olen näinud võib-olla kolme meest, kes kannavad triiksärki ja ühte, kes kannab klubis ülikonda. Ehk siis siin pööratakse oma välimusele minu arvates tunduvalt vähem tähelepanu. Ühest küljest on see okei, aga teisest küljest... Eestis olles ikka silm tihti puhkab, kui klubis inimesi vaadata. Eriti mehi, kes kannavad triiksärki, ülikonda või pintsakut (tervitaks oma musi siinkohal) :) Ja naisi, kes on tõesti enda kallal vaeva näinud. Siin olles üldjuhul silm ei saa puhata, sest midagi kriibib ikka silma.

Mõned postitused on tehtud tagantjärele - olen need valmis kirjutanud varem ja siis postitanud siia hiljem.. Seega ärge pahandage, kui postitus ilmub ühel päeval, aga postituses räägin hoopis mingist muust päevast.

Sounds like a routine

Minu teine tööpäev on möödas. Istun meie kuuenda korruse terrassil ja naudin sooja tuult, starbucksi frappuccinot, oreo jäätist ja Hershey’s shokolaadi. Kell on küll palju, kuid kuna ma sõin viimati kell üks päeval, siis kuskilt peab ju seda energiat saama. Ja pealegi, ennast võib ju natuke poputada, kuna ma olen viimased kaks päeva nii tubli olnud.

Kuna eile ja üleeile oli meil hommikul asjatamist (käisime ju SSNis ja ma ajasin oma paberid korda), siis ärkasime mõlemal päeval suhteliselt vara. Täna aga lubasime mõnuuuuusa uinaku ja ajasime end üles kella üheteist ajal. Peaaegu kõik suundusid jõukasse. Ma tegin jõukas päris korraliku trenni, peale mida oli enesetunne eriti hea. Aeg ei andnud aga meile armu. Selleks ajaks, kui olin käinud pesus ja söönud oma hommikul/lõunasöögi oli kell juba üle kahe. Ma tahtsin hirmsasti Starbucksi minna, et kirjutada blogipostitust enne tööle minemist. Aeg möödus jällegi märkamatult ja tulin koju end töö jaoks valmis seadma.

Tänane tööpäev oli tohtutult igav, kuid selle igava tööpäeva jooksul õppisin ma õnneks päris palju. Il Lupinos on kolm manageri: üks eestlanna, üks venelanna ja itaallanna. Kõik nad on väga abivalmid ja jagavad õpetussõnu, kui näevad, et midagi on valesti. Ma ei ole veel harjunud mõtlema inglise keeles, mistõttu mõni lause kukub ikka kohmakalt välja. Õnneks managerid õpetavad, kuidas olla viisakas, mida öelda ja kuidas käituda. Nii Maria (itallanna) ja Olga (venelanna) on öelnud, et ma olen kiire õppija J Nii hea on seda kuulda.

Rääkides manageridest, siis nad kõik on väga-väga ägedad. Neist õhkub isikupära, naiselikkust ja enesekindlust. Kõige vähem tunnen ma klappimist itallannaga – ma ei tea isegi miks. Võib-olla sellepärast, et teiste kahega oleme rohkem seotud, kuna üks on ikkagi eestlane ja teine venelane. Samas meeldib mulle aga näiteks Olga isiksus tunduvalt rohkem kui Maria oma, sest ta tundub kuidagi siiram ja hoolivam. Maria käib ja ainult naeratab, kuid jääb selline mulje, et ta naerataks ka oma vihavaenlasele. Olga aga väljendab end erinevate näoilmetega, mis annavad ta jutule niivõrd palju juurde. Aa, ja Maria meenutab mulle „Meeleheitel koduperenaistest“ Gabriela Solisi.. Ta on ÜLIMALT naiselik, kannab kõrgeid kontsi, riietub stiilselt, tal on pikad juuksed ja ülikena naeratus. Seega, võite ette kujutada, kui püssid ja ägedad managerid mul tegelikult onJ

Niimoodi üksinda terrassil olla ja lihtsalt kirjutada on ülimalt lõõgastav. Tänavamüra pole eriti kosta ja ainus pidev heli on tuule kohin. See on aeg iseenda jaoks. Aeg, millal saab patareisid laadida ja valmistuda uueks päevaks, mis on täis suhtlemist ja erinevaid inimesi. Ma olen õnnelik, et lõpuks on asjad paika loksunud. Ma lausa juba igatsesin töö tegemist. Nüüd ehk hakkabki tekkima rutiin: hommikune trenn-söök-töö.. Sinna vahele jääb ehk aega ka rannas käimiseks ja Waikikist välja saamiseks.

Homme on mul vaba päev! J Ehk teen selle aja jooksul midagi tarka.. Hoian teid kursis!

esimene tööpäev

Eile, teisipäev, oli see päev, millal sain Il Lupinoga KÕIK paberid korda. Selleks oli vaja sõita Waikikist välja mingisse X kohta, mis asus Ala Moanast edasi. Ma muidugi avastasin hommikul kell kaheksa (kohtumine oli kokku lepitud kella üheksaks), et see koht, kus paberid korda ajada, asub Waikikist väljas. Tegin end siis kiiresti korda ja guugeldasin, mis buss sõidab selle koha lähedusse. 8:31 astusin toast välja ja istusin bussi, kus selgus, et buss sõidab sinna umbes 20 min. Kõikide arvestuste järgi oleksin ma pidanud jõudma õigeks ajaks. Ometi jäin ma umbes viis minutit hiljaks, sest ma ei leidnud seda maja üles, kus see kontor asus. Õnneks on mul suu peas ja sõbralikud kohalikud juhatasid mind õigesse paika. Kuigi ma jäin 5 minutit hiljaks, pidin ma ikkagi ootama umbes 10-15 min, kui ma lõpuks oma kohtumisele sain. See naine, kes  mu dokumentidega tegeles, oli väga sõbralik ja abivalmis ning kella kümneks olin ma allkirjastanud kõik lepingud, saanud endale EMPLOYEE HANDBOOK'i (Eestis ei ole mul mitte kunagi sellist asja olnud) ja võisin ametlikult Il Lupinosse tööle asuda. Helistasin managerile ja ütlesin, et paberid on korras ning ta pakkus välja, et ma samal õhtul tööle läheksin. Ma olin muidugi MEGAÕNNELIK, et ma saan lõppude lõpuks tööle asuda.

Kuna töö hakkas alles kell 17.00, siis oli mul kaunikesti palju aega, mida kasutasin ära shoppamisele :) Il Lupino on selline koht, kus hostessidel pole vormiriietust, kuid nad peavad olema koguaeg viisakalt riides. Ma muidugi mõista ei võtnud väga viisakaid riideid kaasa, sest ma arvasin, et kui tööle saan, siis on mingi vormiriietus olemas. Seepärast läksingi shoppama ja premeerisin end korralikult. Tegelikult oli mu eesmärk leida kingad (kuna host peab kandma kingi) ja must kleit (ööklubi jaoks), kuid tagasi tulin palju rohkemate asjadega. Tuju oli hea ja suundusin tööle :)

Eilne tööpäev oli minu jaoks üsna uus kogemus, sest ma pole kunagi varem hostina töötanud. Mulle tutvustati laudu, näidati ära, kuidas lauad on jaotatud ja tutvustati süsteemi, mille kaudu käib laudadesse juhatamine, reserveeringute tegemine jne. Laude meelde jätmine tuleb ajaga ja need jätsid mind üsna ükskõikseks, kuid see süsteem.. WOWWWW. Ma ei ole Eestis mitte üheski kohas sellesarnast süsteemi näinud. Selles süsteemis on näha kõik lauad ja värvide järgi on aru saada, kes mingit lauda teenindab. Lisaks näitab see ära, millal keegi lauda istuma pandi, kui kaua ta on lauas istunud ja host saab märkida, kas see klient sööb magustoitu või on saanud tseki jne. Süsteem näitab ka seda, kui palju on mingil teenindajal olnud laudu ja inimesi ning selle eesmärgiks on võrdsus. Hosti ülesanne on jälgida, et kõik teenindajad saaksid teenindada võrdselt palju, kuna nende jootraha läheb jagamiseks. See pole muidugi kõik, mida see süsteem võimaldab teha: saab panna reserveeringuid ja waitlisti, seal on ka kõikide töötajate numbrid + lisaks klientide andmebaas. Ühesõnaga väga awesome masin. Ma juba oskan seda natuke käsitleda, kuid päris pro veel ei ole.

Hostessi töö on iseenesest suht igav (kui inimesi vähe on). Ma olen harjunud, et ma pean koguaeg ringi jooksma või hästi kiiresti asju tegema. Nüüd on kuidagi imelik lihtsalt seista 7 tundi ühe ja sama koha peal.. Okei, ma küll viin inimesi lauda ja vaatan vahepeal ringi, kuid ikkagi olen suhteliselt samas kohas kogu aeg. See on palju väsitavam kui ringi joosta ja klientidega tegeleda, kuid eks see ole harjumise asi ja kui mul joppab, siis võin saada mingile paremale positsioonile ka. Praegu on vähemalt hea, et mingi raha juba vaikselt tiksub. Ma ei taha väga varude kallale minna, sest ma tahan endale uue telefoni osta ja meil on vaja Honolulust läänerannikule lennata. Ehk siis peaks mingi saving mode’ile end lülitama.

Praeguseks aga bye-bye! Väike igatsus on isegi peal J

One hell of a long weekend

preilid enne pidu

Kuna neljapäev oli meil kõigil suhteliselt halb päev, siis mõtlesime, et peletaksime halvad mõtted eemale ühe mõnusa õhtuga kodust väljas. Esimesel nädalavahetusel oli nii palju asjatamist korteri ja muude asjadega, mistõttu ei käinudki Waikikit avastamas. Kõikide asjade kokku sattumisel jõudsime suhteliselt uude klubisse - Upstairs'i. Saime kohe manageriga jutule. Ta rääkis, et koht on olnud kuus nädalat avatud ja ta ütles, et tal läheb abikäsi küll vaja :) Enne aga pidime seal pidutsema nii neljapäeval, reedel kui ka laupäeval. Laupäeva päeval käisime temaga rääkimas ja viisime talle dokumendid ära ning leppisime kokku, et me kõik hakkame tööle coctail waitressitena (need kes viivad kokteile ja pudeleid lauda), kuid teeme ka näiteks promo tööd. Esimene tööpäev peaks ideaalis olema kolmapäeval, kuid selleks, et seal töötada, on vaja liquor license'it, mida ei saa vist ilma SSNita teha. Seega ilmselt lükkub meie esimene tööpäev edasi.

Reedel ja laupäeval jagasime Annikaga kolm tundi flaikusid (easy money) ja saime täiega palju uusi sõpru ning veel rohkem komplimente. Kohalike arvates on meil väga lahe aksent ja me olevat eksootilised. Seejärel liikusime edasi Upstairs'i, et ikka manageriga suhted soojad hoida. Muidugi liitusid meiega teised eestlased ka ja me rokkisime TÄIEGA :) 

Kuna pidutsemine väsitab päris korralikult ära, siis eile võtsime endale PÜHApäeva, kus ei teinud põhimõtteliselt mitte midagi tarka. Olime päev läbi rannas ja õhtul käisime kinos. Kino asub Waikikist väljas, kuna Waikiki on täielik turistide meka. Siin on hotell hotelli küljes kinni ja restoranidest ning toidukohtadest ilmselt ei tasu rääkidagi - neid on siin nii palju. Igatahes, lähim kino asub Ala Moanas (seal lähedal, kus see suur pood on, millest ostsime madratseid ja asju) ja see kino oli SUUR ja ÜLITUUS!! Piletid on küll tunduvalt kallimad kui Eestis (kinopilet maksis 11 doltsi), kuid samas oli ka kvaliteet parem kui Eestis. Vaatasime Fast and Furiousi, sõime popcorni ja jõime coca-colat - peaaegu ameeriklased valmis. Ahjaa, seal on ülinõme see, et piletitel ei ole peal kohti. See tähendab seda, et sa võid istuda kuhu tahad. Ühest küljest on see, KUI SA JÕUAD ÕIGEKS AJAKS. Meie ilmselgelt ei jõudnud ja ostsime piletid viimasel hetkel (20:30 hakkas film ja me ostsime piletid umbes 20:40).. Kui saali läksime, siis oli paar üksikut kohta alles ja me olime kõik mingi "MISASJAA???" me ei tahtnud eraldi istuda ja seepärast mõtlesime välja väikse petuskeemi. 21:30 hakkas sama film, aga teises saalis ning me otsustasime vaadata, et ehk joppab ja me saame seda vaatama minna. Joppaski õnneks:) Kokkuvõttes saime täitsa ägeda kinoelamuse osaliseks (kui välja arvata asjaolu, et kinos oli lihtsalt MEGAKÜLM. vähemalt oleme järgmine kord targemad ja paneme pikad riided selga)

Hullud päevad Hawaii moodi

 Minu Ameerika Bank Account 

Täna oleme päris asjalikud olnud - käisime Social Security Office'is ja tegime ära SSNid, mis peaksid meile umbes kahe nädala jooksul koju tulema. Kuna me juba Waikikist väljas olime, siis mõtlesime, et peaks koju süüa ka ostma, et vältida väljas söömist. Mõeldud - tehtud. Läksime Don Quijote'sse toidukraami jahile. See oli täiesti kohutav nii rahakotile kui ka endale, sest see pood on hiiiiiiglama suur ja pool sellest on täis mingit jaapani pudi-padi ning orienteeruda on kaunikesti raske. Me vist olime seal kokku VÄHEMALT tund aega ja ostsime endale VÄHEMALT nädala aja toidu ära. Raha läks päris palju ja kilekotte tuli ka kokku päris palju. Nüüd siis tuleb lülitada säästurežiimi peale, sest me ju ei tea, millal esimene palgapäev on... 

 Tegime täna kohaliku bank account'i ka :)

bürokraatia

USA on selline riik, kus bürokraatia on väga olulisel kohal. Viisakad kohad ei võta tööle enne, kui paperwork on tehtud. Käisin täbna Il Lupinos teisel intervjuul ja mind võeti tööle :) Ma ei saa aga enne tööle asuda, kui paperwork on korras. Paperworki saan aga korda ajada alles teisipäeval, sest esmaspäeval lähen Social Security Office-isse ja saan tõendi, et olen Social Security numbrit taodelnud ning kontoris, kus seda Il Lupino paberworki tuleb ajada, ei olnud lihtsalt varasemat aega kui teisipäev. Kui ma aga teisipäeval saan oma paberid korda ajada, siis saan juba samast päevast tööle asuda.
Seega, ESIMENE AMETLIK töökoht on olemas !! :) YAY

Ega ma nädalavahetusel niisama käed rüpes istu, saime Annikaga endale ühe flaieritöö. Peame reedeti ja laupäeviti flaikusid jagama ja saame selle eest kümme doltsi tunnis. Kuna tunde palju ei tule, siis see on nagu selline lisatöö.. Teenime toiduraha. Eile käisime ühes klubis ka, mille manager ütles, et tal on vaja sinna töötajaid. Täna peame sinna uuesti minema, siis saame ehk täpsemalt teada, keda tal sinna vaja on ja mille jaoks.

Asjad hakkavad vaikselt paika loksuma.. Kui saaks nüüd paperworksi korda, siis oleks kõik poole lihtsam.

dressed for success

dressed for success vol 2