bürokraatia

USA on selline riik, kus bürokraatia on väga olulisel kohal. Viisakad kohad ei võta tööle enne, kui paperwork on tehtud. Käisin täbna Il Lupinos teisel intervjuul ja mind võeti tööle :) Ma ei saa aga enne tööle asuda, kui paperwork on korras. Paperworki saan aga korda ajada alles teisipäeval, sest esmaspäeval lähen Social Security Office-isse ja saan tõendi, et olen Social Security numbrit taodelnud ning kontoris, kus seda Il Lupino paberworki tuleb ajada, ei olnud lihtsalt varasemat aega kui teisipäev. Kui ma aga teisipäeval saan oma paberid korda ajada, siis saan juba samast päevast tööle asuda.
Seega, ESIMENE AMETLIK töökoht on olemas !! :) YAY

Ega ma nädalavahetusel niisama käed rüpes istu, saime Annikaga endale ühe flaieritöö. Peame reedeti ja laupäeviti flaikusid jagama ja saame selle eest kümme doltsi tunnis. Kuna tunde palju ei tule, siis see on nagu selline lisatöö.. Teenime toiduraha. Eile käisime ühes klubis ka, mille manager ütles, et tal on vaja sinna töötajaid. Täna peame sinna uuesti minema, siis saame ehk täpsemalt teada, keda tal sinna vaja on ja mille jaoks.

Asjad hakkavad vaikselt paika loksuma.. Kui saaks nüüd paperworksi korda, siis oleks kõik poole lihtsam.

dressed for success

dressed for success vol 2

Tööotsingud - day three

ma olen praegu ÜLIVIHANE!!!

 Sain sinna Wolfgangi tööle ja olin juba lepinguid allkirjastamas, kui tuli välja, et nad ei saa mind oma töötajate programmi lisada ilma SSNita. Kuna see Wolfgang on väga viisakas koht, siis ma ei saa seal töötada enne, kui oma SSNi korda saan. Täna hommikul helistasin oma nn tugiisikule ja programmi 24/7 emergency numbrile, kuid keegi ei vastanud. Praegu aga vaatan, et SEVIS check in on tehtud juba 5 päeva tagasi, mis tähendab, et ma oleks võinud täna SSNi taotlema minna. Kuna aga viisasponsori kodulehekülg ja sealne programm on mingi PLÄUST, mis ühel päeval näitab, et check in on verified ja teisel päeval näitab, et check in on unconfirmed, siis ei saagi aru, kas ma võin seda kõikvõimsat SSNi taotlema minna või mitte.

kuri kuri kuri - VÄGA KURI on olla, sest ma olen pmts terve päeva selle Wolfgangi teemaga tegelenenud, läksin hommikul sinna, siis anti korraldus minna ühte teisse kohta, et dokumendid korda ajada. Selleks printisin välja oma I-94 vormid ja tegin passikoopia ja koopia viisast ka. Ühesõnaga kõik oli väga lootustandev kuni selle hetkeni, millal ma sain teada, et ma ei saa ilma SSNit töötada.

Päev algas nii hästi... ja nüüd lihtsalt on tuju totaalselt rikutud :(

hommikune trenn oma kodu jõukas :)

Wolfgangist saadeti mind Janiniga kohtuma

Selles ägedas majas allkirjastasingi juba lepinguid, kuni.... kõik läks pahasti:(

Tööotsingud – day two

Ilmselt hõiskasin eile enne õhtut, sest tänane intervjuu jäi ära ja lükkus homse peale. Selle kurva uudise peale ei jäänud mul muud üle, kui hakata edasi otsima. Seadsin endale eesmärgiks päeva jooksul täita 10 applicationit ja rääkida võimalikult paljude manageridega. Esimesed kaks kohta, Five Stars ja Wolfang Steak, meeldisid mulle väga. Need on mu kodule ülilähedal ja viisakad kohad, kus mulle täitsa meeldiks töötada.

Five Starsis sain jutule sealse baarmeniga, Timiga. Ta isegi teadis, kus Eesti on, sest tema sugulased on pärit Leedust. Ta oli hästi sõbralik ja avatud ning viis isiklikult mu applicationi ja resume manageri kätte. Seal küll otseselt töötajaid pole vaja täiskohaga, kuid poole kohaga töötajaid võib küll vaja olla. Oli aru saada, et kui tema oleks manager, siis ta palkaks mind kohe.

 

Five Starsist liikusin edasi Wolfangi. Mulle jäi see koht sellepärast meelde, et see Il Lupino eestlasest manager läks sinna tööle, kui ta Student Touriga siia tuli. Täitsin Wolfangis applicationi ja sain manageriga kokku leppida kohtumise homseks. Sinna on samuti vaja hostessi ning praegu ma võtan suurima hea meelega vastu kõik tööd.

Siis käisin veel mitmetes ja mitmetes kohtades ning täitsin ikka ja jälle applicationeid. Nalja viluks täitsin applicationi ka Victoria’s Secretis ja seal on reedel kell 10 grupiintervjuu. Suht tuus oleks töötada VSis, aga kuna mul pole mitte mingit poes töötamise kogemust, siis on suht kindel, et ma sinna ei saa. Ilmselt nad otsivad pikaajalist töötajat, mistõttu on võimalused veelgi väiksemad. Aga ega ma väga kurb poleks, kui ma sinna tööle ei saaks. Peale VSi viisin applicationeid veel paari kohta ning kui hakkasin kodu poole tulema, oli mul ära täidetud KAHEKSA applicationit. Tulin koju mingit teist teed pidi ja tee peale jäi selline armas koht nagu Chuck’s Cellar. Koht asus keldrikorrusel ja oli  hullult hubane. See oli hoopis erinev kõigist kohtadest, kus ma olin käinud. Meenutas mulle veidi NYC Piano Bari, kus ma töötasin kaks nädalat enne siia tulekut. Seal oli klaver, mille taga istus vanem mees ja mängis mõnusaid palasid. Koht oli täis tumepruune diivaneid ning kui ma seda silmitsesin, siis mõistsin, mida meie ülemused pidasid silmas Piano Bari all. Kuigi Eesti NYC on selline pigem viisakas, siis see Chuck’s Cellar oli kodusem ja hubasem. Täitsin seal ka applicationi ja varsti peaks seal vabanema coctail waitressi koht ja bartenderi koht ning manager lubas minuga kohe siis ühendust võtma.

Seega, üheksa applicationit on tänaseks täidetud. Kümnes on loodetavasti tulekul (lähme vaatame Annikaga mingisse ööklubisse, kus võiks ehk mõni abikäsi ära kuluda). Mul on need applicationid täiega üle visanud, sest ühe applicationi täitmiseks läheb lihtsalt TÄIEGA aega. See on põhimõtteliselt sama hea, kui kirjutada oma CV-d igas kohas ümber. Oma üheksa applicationi täitmiseks+kohtade otsimiseks kulus mul sisuliselt terve päev.. Vahepeal istusin Starbucksis ja tegin väikse lõuna, kuid siiski otsisin enamus ajast tööd. Läksin kodust enne kella 11st välja jõudsin umbes seitsme või poole kaheksa ajal koju tagasi. Milline päev..

Töö otsimise juures on aga äge see, et saab avastada mitmeid erinevaid kohti ja saab uusi tuttavaid ka J

Homme jätkan töö otsimisega. Wish me luck, because I’m gonna need that!

Tööotsingud

Täna on siis ametlikult see päev, kus me hakkasime oma Cvdega mooda Waikikit käima. Lükkasime seda ebameeldivat tegevust võimalikult palju edasi, sest ootasime, et saaksime oma Sevise check-ini ära teha. Kuna vahepeal olid pühad, siis ei saanud me oma probleemile lahendust, kuid täna hommikul peale ühte kõne asjapulkadele sai check in ilmselt lõpuks tehtud ja see tähendas seda, et me saame endale varsti SSN (social security number, mida on vaja USAs tööle asumiseks).

Enne tööle asumist on vaja siin teha tuberkuloositest ning see health center, kus seda teha saab, asub Waikikist väljas, umbes neljakümne minuti bussisõidu kaugusel. Tuberkuloositesti vaja siis, kui tahetakse toidukohtades töötada ja vähemalt mina tahaksin ideaalis töötada mingis restoranis. Igatahes, võtsime siis tripi ette sinna health centerisse, kuid seal tuli välja, et neil on mingi asi otsas ja seda testi ei saa teha. Võtsime siis tõendi, et me võime tööd otsida ka ilma selle tuberkuloositestita ja tulime põhimõtteliselt sama targalt tagasi.

Waikikisse tagasi jõudes oli kell juba kaunikesti palju (neli äkki?) ning siis oli aeg. Jeps, aeg hakata tööd otsima. Istusime Annikaga Starbucksi, et kaardistada mõned kohad, kuhu võiks CV viia. Mõlemad olime suht laibad, mul valutas pea ning Annikal kurk ning pea. Foursquare ja Tripadvisor olid head sõbrad, kuid kõige kasulikumaks osutus meie kõrval istunud mees. Ta kasutas ka tasuta wifit ja tegi ilmselt tööd. Ühel hetkel palus ta, et me ta asju valvaksime ning ilmselgelt ei võtnud see meil tükki küljes ära. Kui ta tagasi tuli, siis ma küsisin, kas ta on kohalik. Kuna ta osutuski kohalikuks, siis palusin soovitada tal kohti, kuhu oma CV-sid viia. Meil vedas, sest tuli välja, et ta on siinsete toidukohtade tarnija (või midagi taolist). Ta soovitas meile Duke’si (koht, kuhu ükski eestlane pole tööle saanud), Cha cha cha-d (asub meie koduga samal tänaval) ja Il Lupinot.

Mingi hetk läksime Annikaga lahku ja esimene koht, kuhu läksin, oli Duke’s. Kuna see on üks populaarsemaid kohti, siis on sinna väga raske tööle saada (seda rääkis see tüüp Chip, kellega kohtusime), kuid kes ei riski, see shampust ei joo. Läksin Duke’si ja küsisin manageri, kes oli seal kohal. Rääkisin manageriga paar sõna juttu, kuid tema jutust sain aru, et nad ei taha sinna ainult suveks kedagi võtta.. Kuid ta ütles, et ma läheks sinna homme ja täidaksin applicationi. Siis liikusin edasi Cha cha cha-sse, kus täitsin samuti applicationi.

Ahjaa.. Need applicationid on nagu CV-d, aga sa pead need koha peal ise täitma, mistõttu meie CV-del pole nagu väga mõtet.

Anyhow, peale Cha cha-t läksin Il Lupinosse, kus taaskord pidin täitma applicationi, kui küsisin manageri järgi ka. Kui hakkasin applicationit ära andma, siis host ültes, et mu intervjuu toimub kohe. Mul oli nii, et WHAAAAT, päriselt???  Tutvusin neiu Heelaga, kes on selle koha manager. Kui ma natuke taustauuringut tegin, siis ma nägin kahte manageri nime. Üks neist oligi Heela Motus ning ma ütlesin Annikale, et see kõlab täpselt nagu mingi eesti nimi. Kui ma ütlesin Heelale oma nime, siis ta vastas mulle „Tere!“. Mul jäi karp lahti ja adusin ära, et mu seos pidaski paika. Ma olin üliõnnelik, et minu intervjueerija on eestlane. Intervjuu sujus hästi ja ta pakkus mulle hostessi kohta. Ta uuris mu tugevusi, küsis, mida peaks minu arvates host tegema ja seletas millist hosti nad otsivad. Kuna ma tundusin talle selline host, keda nad otsivad ja ma teadsin ka üht-teist hostessi ülesannetest, sest nii Teatris kui ka Deja Vus on hostess, siis kutsus ta mind homseks teisele intervjuule teise manageriga.

Te lihtsalt ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin!!! J Ma pole küll 100% kindel, et ma selle töö saan, kuid vähemalt on mul juba homme intervjuu. Otseloomulikult täidan ma applicationeid veel edasi, kuid siiski on olemas mingigi võimalus.

Ma olen täiega õnnelik, et see Chip sattus täna Starbucksi täpselt meie kõrvale ja et ma julgesin küsida, kas ta oskaks soovitada mingit kohta.. Ilmselt pidi see olema saatus, sest muidu ma ei oleks küll sinna Il Lupinosse osanudki vaadata. 

Minu tänase päeva algus: 6,7 km jooksu ja seejärel värskendav suplus.
WELCOME TO THE GOOD LIFE!

memorial day..

Kohaliku aja järgi on praegu õhtu.. Ma istun rõdul ja vaatan seda sõnatuks võtvat vaadet. Väljas sajab vihma, aga see vihm ei ole kuidagi võrreldav selle vihmaga, mis Eestis alla sajab. See on värskendav ja mõnus. See vaade, värskendav vihm ning tänavalt kostuvad hääled on nii rahustavad. Praegune hetk on üks nendest, kus saab olla rahul olevikuga. Ma tean, et tuleks mõelda sellele, mida kõike tuleks veel teha, aga homme on nagunii uus ja toimetusterohke päev.

Tänane päev on olnud mõnus (nagu kõik siinsed päevad ikka). Hommikul täitsime usinasti oma CV-sid, päeval kasutasime võimalust istuda Starbucksis internetis ja printisime välja oma CV-d ning muud vajalikud dokumendid. Vahepeal käisime rannas ujumas, kuid kuna tühi kõht andis endast märku, siis otsustasime koju grillima tulla, mis oli ilmselt maailma parim mõte.

Kodus valmistasime salati ja panime valmis nõud ning suundusime alla korrusele grillima – minu selle aasta esimene grill sai tehtud! Üliäge on see, et see toimus just siin, Hawaiil. Meil on 6ndal korrusel gaasigrill, mida ma üldse ei osanud kasutada.. Urs ja Mädu väidetavalt oskasid seda kasutada, kuid ilmnes, et see grill oli juba kõrgem matemaatika. Õnneks grillisid meie kõrval veel üks seltskond, kes ameeriklastele kohaselt olid väga sõbralikud ja tulid meid aitama. Lisaks grilli käsitlemisele seletasid nad, mida on hea grillida ja kuidas tuleks meie ostetud liha grillida. Meie söök oli niiiii maitsev ja janu kustutasid Smirnof Ice-id erinevate maitsetega (Eugenia, sulle ilmselt maitseksid need täiega, minu lemmik on vaarika oma, aga õuna oma on ka MEGAhea)

Kui kõht juba mõnnalt täis oli, siis hakkas päike loojuma ning see oli hetk, mil kõik võtsid oma nutikad telefonid välja ja õnneks oli meil üks nutikas neiu, kes võttis kaamera kaa kaasa, et kvaliteetseid pilte teha. Me olime kõik NII elevil, sest see päikseloojang oli lihtsalt imeline. Kollakas-oranžikas-roosakas taevas, kõrghooned ja tuules õõtsuvad palmid – see on vaatepilt, mis lihtsalt paneb seda kohta jumaldama. See hetk, see seltskond, see tunne oli nii hea ja mõnus.

Ma usun, et neid hetki tuleb veel ja veel, kuid need on ilmselt need hetked, mil ma olen siiralt õnnelik, et ma tulin Hawaiile ja jätsin oma suhteliselt kindla ning väga mugava elu Tallinnasse. Kui ma oleksin jäänud Tallinnasse ja Eestisse, siis ilmselt ei oleks ma kunagi Hawaiile tulnud ja ilmselt ei ela ma kunagi sellises kodus, mille aknast näeb palme, ookeanit, mäge, kanalit, teiste kortermajade katuseid ja sealseid tenniseväljakuid ja basseine.

Ma kahtlesin enne siia tulekut sügavalt, kas see kõik on väärt jätmaks maha seda elu, mis on mul Eestis. Kas see kõik on seda väärt, et olla neli kuud kaugel nendest inimestest, kes on mulle tegelikult nii kallid ja kes on saanud väga suureks ning oluliseks osaks mu elust. Praegu ma võin öelda, et siiani on see olnud seda väärt. See aga ei tähenda, et ma ei igatseks neid inimesi, kes minust Eestisse maha jäid. Kui mul oleks võimalus, siis ma saadaksin neile kohe lennuki järele ning tooksin nad siia. Nii oleks veel parem. Kuid igatsus teeb head ning neli kuud läheb kindlasti linnulennul. 

MEIE OMA KODUUU!!!

Pole jõudnud siia mitu päeva kirjutada, sest NII palju on teha olnud. Esimesed kaks päeva olime tublid: ärkasime hommikul umbes kella kuuest ja läksime jooksma ning peale seda ookeanisse ujuma. Supermõnus on niimoodi oma hommikut alustada.

Esimesed kaks päeva otsisime korterit ja see otsimine kandis vilja. Me saime endale korteri ÜLIHEAS kohas (ristub peatänavaga). Kõik kohad on ülilähedal. Koha nimi on Island Colony (kes viitsib googeldada, see võib näha, kui äge see koht see on). Island Colony on 43korruseline pilvelõhkuja, mille 6ndal korrusel on bassein, jõusaal, saun, grillimisnurk ja ülimõnus terrass + meil on veel jäämasin ja oma pood. Meie korter on 35ndal korrusel.. TE EI KUJUTA ETTE, MIS VAADE SEAL ON!!! me näeme aknast mäge, rõdult ookeanit ja kanalit ja linna. See on lihtsalt kirjeldamatu. Korteris on kaks tuba (üks magamistuba ja elutuba). Me oleme seal seitsmekesi (meie viis tsikki+2 eesti tsikki). Meil viiekesti on ülimõnna, aga teise kahega on juba natukene erimeelsusi.. Aga loodetavasti lahenevad erimeelsused kiiresti :)

Siin lingil on pilte meie korterist (esimene korter kohe) http://www.alohahomes.us/rent.html

Samal päeval, kui korteri saime kätte, käisime ka esimest tööotsa tegemas. Jagasime paar tundi flaikusid. See pole küll meie dream job, kuid abiks ikka. Täna läheme otsima tööd (ilmselt, sest just praegu tutvusime Starbucksis ühe tüübiga, kelle sõber lubas teda surfama täna õpetada ja ta kutsus meid ka ka:D)

Eile jõudsime esimest korda teha ühe korraliku rannapäeva :) käisime kõik koos rannas, ostsime roosad suured rõngad endale ja hulpisime ookeani peal. Olime rannas päris mitu tundi (ilmselgelt olen ma täiesti ära põlenud). Peale randa käisime söömas ja läksime koju koristama ja asju lahti pakkima. Nii mõnna kodune tunne tuli, kui kõik asjad olid lahti pakitud ja asjad korras. Premeerisime end Ben&Jerry's maailma parima jäätisega.

Laupäeval jõudsime veel turul ka käia ja ma jõudsin endale uue kleidi ka vahepeal osta :D Päeva jooksul lihtsalt juhtub niivõrd palju asju, et kõike lihtsalt ei jõua siia üles kirjutada ja meenutada. Kokkuvõtvalt on Hawaii olnud siiani supermõnus.

• Ilm on alati soe, rand on lähedal ja elu on ilus.
• Inimesed on ülisõbralikud, ei möödu päevagi, millal keegi meiega rääkima ei tuleks ega uuriks, kus me pärit oleme, kuidas meil läheb jne.
• Alati on midagi teha, 24 h jääb ilmselgelt liiga lühikeseks.

Ja kui me veel kindla töö ka saame, siis on kõik rohkem kui super :)

preilid jõudid kohale!

Seattle-ist lendasime Honolulule. KUUS TUNDI JA VÄGA-VÄGA-VÄGA EBAMUGAV JA VASTIK JA KÜLM. Lennukis oli nii vähe ruumi ja jõhkralt külm. Süüa ka ei antud :( Kuna meil kõigil oli suur uni, siis olime pahurad, sest ei saanud mugavalt magada (okei, Ursula magas endi sõnul nagu väike laps ja Annika tundus olevat ka päris mugavas unes). Ma magasin jalad krõnksus - noh, ja ju ma vist nügisin oma põlvedega eesistujat, sest kui hakkasime maanduma ütles ta mulle, et "you've been killing me about 4 hours"... mul oli päris piinlik.

AGA igasugune väsimus ja tühja kõhu tunne kadus, kui jõudsime Honolulule!!! Lennujaamas laulsid Hawaii kutid ja Hawaii tsikid tantsisid ning Mariliis (üks väga tore Eesti tüdruk) tuli meile vastu, tõi lillekeed kaela ning väiksed Malibu rummipudelikesed. Ta oli muretsenud meile vastu KASTIAUTO - ülikõva lihtsalt!!! Panime oma kohvrid kasti keskele ja ise istusime äärtesse. Sõitsime mööda 8-realist kiirteed ööbimiskoha poole - see oli nii mõnus feeling lihtsalt.. Pimedus, soe tuul ja Hawaii! Vist sel hetkel hakkas kohale jõudma, et me TÕESTI oleme Hawaiil, hoopis kaugel kõigist ja kõigest, mis meid muidu ümbritseb, täielikult lahkunud oma mugavusstsoonist.

Ööbimiskohta jõudes avastasime, et me ei ole mitte sugugi ainsad, kes seal ööbivad. Pidime crushima Mariliisi juurde ja arvasime, et ainult meie oleme seal, aga kus sa sellega. Lisaks meile oli veel mingi 15? inimest. Osad neist õnneks läksid kuskile lätlaste juurde, kuid meid oli ikkagi väga palju. Magasime maas vaiba peal, saunalina oli linaks ja lennukist varastatud pleed oli tekiks.. Uni oli ikkagi magus, sest 18 h lendamist + lennujaamades istumist oli lihtsalt NII tüütu. Hea oli end sirutada :) veel parem oli see, et mul oli kaasas Marguse T-särk, mille olin tema lõhna täis lasnud ja ma kasutasin seda tudupluusina. See tekitas natukenegi koduse tunde.

Hommikul ärkasime kohaliku aja järgi umbes kella kuue ajal ning panime paika duši all käimise järjekorra. Kuna kõik olid minust kiiremad, siis ma mõtlesin, et ma jõuan RAUDSELT sellel ajal jooksma minna. Annika ja Mädleen tahtsid ka tulla ning kui me olime juba jooksuriided selga pannud, siis tuli välja, et Laura (üks nendest, kelle korteris me crushime ja kes on olnud Hawaiil juba mai algusest saati ning kes käib päris tihti jooksmas) sättis ka end jooksma.. Meil vedas, sest tal oli välja kujunenud kindel ring, mida joosta. Seega ESIMENE jooks oli tehtud!! YAY :)

Me jooksime umbes tund aega ja IKKA VEEL ei olnud minu kord duši alla minna. Läksime siis randa ning tegin oma esimese ujumise ära.. Arvestades, et kell oli umbes kaheksa või pool üheksa hommikul, siis oli ikka täiega soe. Vesi oli soe ja nooooo ma ei suuda kirjeldada seda, kui ilus siin kõik on :)

Edasi läksime Starbucksi (sest Starbucksis on ALATI wifi), üritasime ajada dokumente korda (peame enda viisasponsorile teada andma, et jõudsime kohale ja siis tegema social security cardi jms) ja siis hakkasime otsima t-mobile'it, et teha endale Hawaii number, aga tuleb välja, et me ei saa teha endale lepingut enne kui saame Social Security Cardi. Siis hakkasime kortereid otsima ja stuffi.. Selle aja jooksul, kui kõndisime, saime täiega päikest. Mul on maika selga päevitunud (not good at all).. aga noh, ma arvan, et ma jõuan selle aja jooksul selle maika kindlasti ära seljast päevitada.

Nüüd oleme uuesti Starbucksis, helistame maakleritele, et kortereid saada.. Suht lootusetu on praegu seis, aga küll me saama hakkama :)

Mul hakkab läpaka aku tühjaks saama ja minu kord on helistada. Wish us luck, et saaksime hea ja õdusa korteri

Lendamine ja lennujaamad

Enne Honolulusse jõudmist tegime kaks ümberistumist: Tallinn-Amsterdam, Amsterdam-Seattle, Seattle-Honolulu.
Tallinn-Amsterdam lend möödus kiiresti (ma ei jäänud isegi korralikult magama). Amsterdami lennujaamas oli peamised eesmärgid: otsida midagi süüa, osta KOHVI (!) ja leida wifi J Kuna me Eestis oleme nii harjunud 3G-ga, siis võimaluse tekkides kasutame kõik ära tasuta wifit. Keegi ju ei tea, kui palju me Hawaiil olles saame Internetis olla. 

Amsterdam-Seattle lennule minnes oli kontroll kaunikesti karm. Seal küsiti meil küsimusi umbes, et „kus te elate“, „kuhu tööle lähete“, "miks Kertul uus pass on" jne. Kuna me tegelikult plaanime esimestel öödel ööbida teiste eestaste juures, siis polnud meil õrna aimu ka, mis aadressil me ööbisime. Kuna aga KINDLASTI oli vaja mingit aadressi, siis pidime ütlema Waikiki Beach Hosteli aadressi... mida aga me ei teadnud. Ja just sellel hetkel kadus wifi ka ära. Õnneks on olemas mobiiltelefonid ja eestlased, kelle tööpäev möödub arvuti taga ning ma helistasin Margusele, et ta meile selle aadressi ütleks. Saime adressi ja saime lennukile. 

Lennuk ise oli täpselt selline, nagu oleme näinud klassikalises USA filmis. Selline SUUR ja siis akna all äärtes on kaks istet ning keskel neli istet. Mulle meenusid kohe filmid "The Holiday" ja "Killers". Ma jäin põhimõtteliselt kohe magama, kui maha istusin, kuid ega ma kaua ei maganud, sest mingi hetk pakuti süüa ja otsustasin, et täis kõhuga on palju parem magada. Lend kestis 10 h, me saime selle aja jooksul neli korda süüa (esimene "toidukord" sisaldas soolapähkleid ja soolaseid küpsiseid, nii, et ma ei tea, kas on õige nimetada seda söögiks:D)

Seattle-sse jõudes ootasime mingit eriti hullu kontrolli.. Ma juba kartsin, et pean oma kohvri lahti tegema ja et mu pudrud võetakse ära, aga tegelt olid need kõik töötajad megatsillid. Umbes küsisid "so, you are going to surf?" siis ma vastasin, et "no, i'm going to work", töötaja vastu, et "no-no, you will be surfing".. Ja samal ajal ta vaatas mu passi jms. 

Igatahes nüüd me olemegi Seattle'i lennujaamas. Ja juba mitmendat tundi järjest.. Päris tüütu on oodata, kuid vähemalt on siin olemas wifi (ja piiramatu wifi, mitte selline, et võib olla 2x30 min).. Ostsime adapterid ja nüüd saame oma telefonide ja läpakate akud ka täis laadida.

Kuna illustratiivne materjal annab palju rohkem edasi, siis üritame siia ka pilte panna (loodan Annika ja Ursula iPhone'idele).. 

Tallinna lennujaam ja bye-bye pildid. Kõik viis preilit reas :)

3 tundi enne ärasõitu

Kell on 3:45 ja 3 tunni pärast lendan ma ära 3 kuuks 3 nädalaks ja 3 päevaks. Hawaiile. Nelja väga toreda neiuga. 

Ma ei ole kunagi olnud järjepidev blogija, mistõttu kahtlesin sügavalt, kas hakkan Hawaii kohta blogi pidama või mitte. Kuna aga minu ripsude hooldaja ütles, et tema küll loeks ja tahaks teada, kuidas mul läheb, siis ma mõtlesin, et lisaks temale on veel teisigi, kes tahaks teada Hawaiist ja sellest, kuidas ma seal üldse hakkama saan.

Miks ma üldse Hawaiile lähen? Selles on "süüdi" Ursula, kes astub ise ka kolme tunni pärast lennukile, et lennata eksootilisse tundmatusse. Ma mäletan, kuidas me 2012. aasta oktoobri esimesel pühapäeval olime Ursula juures Annikaga (vist ei tule üllatusena, et ka Annika on oma kohvri pakkinud Hawaii jaoks kokku). Käisime saunas, jõime Proseccot ja lobisime Ursula suvest.. ja üldse suvedest. Miskipärast sattus teema Hawaii peale, rääkisime Student Touri programmist ja sellest, kuidas paljud tuttavad on seal käinud ja seda kiitnud. Ja siis tuli Ursulalt otsustav küsimus: "Pihel, kas sa ei ole mõelnud kunagi sellele, et Hawaiile minna suveks?" Urs ilmselt uuris seda, kuna ma olen mitu suve teenindusvaldkonnas töötanud ja töökogemust mul nagu veidi on.. Miks mitte teha sama tööd, kuid mitte Eestis, vaid Hawaiil. Ja peale seda küsimust, hakkas idee kuskil sees idanema ning mitte ainult mul, vaid ka Annikal.

Kuna Ursula oli selle mõtte mulle juba pähe pannud, siis tahtsin huvi pärast ka teada, mida mu kallis Margus sellest arvab. Ta ütles, et ma ei tohi kunagi midagi jätta tema pärast tegemata ning sellest lausest lugesin välja kiidusõnu. Seega hakkas idee aina edasi ja edasi idanema, kuni ühel hetkel olime Student Touri kontoris ja rääkisime Mariliisiga, miks Hawaii ja millised iseloomuomadused aitaksid mul seal toime tulla. See vestlus oli justkui suuline leping, milles ütlesime kõik oma "jah"-sõnad :) 

Nii oligi kindel, et suvi 2013 destination on Hawaii!