memorial day..

Kohaliku aja järgi on praegu õhtu.. Ma istun rõdul ja vaatan seda sõnatuks võtvat vaadet. Väljas sajab vihma, aga see vihm ei ole kuidagi võrreldav selle vihmaga, mis Eestis alla sajab. See on värskendav ja mõnus. See vaade, värskendav vihm ning tänavalt kostuvad hääled on nii rahustavad. Praegune hetk on üks nendest, kus saab olla rahul olevikuga. Ma tean, et tuleks mõelda sellele, mida kõike tuleks veel teha, aga homme on nagunii uus ja toimetusterohke päev.

Tänane päev on olnud mõnus (nagu kõik siinsed päevad ikka). Hommikul täitsime usinasti oma CV-sid, päeval kasutasime võimalust istuda Starbucksis internetis ja printisime välja oma CV-d ning muud vajalikud dokumendid. Vahepeal käisime rannas ujumas, kuid kuna tühi kõht andis endast märku, siis otsustasime koju grillima tulla, mis oli ilmselt maailma parim mõte.

Kodus valmistasime salati ja panime valmis nõud ning suundusime alla korrusele grillima – minu selle aasta esimene grill sai tehtud! Üliäge on see, et see toimus just siin, Hawaiil. Meil on 6ndal korrusel gaasigrill, mida ma üldse ei osanud kasutada.. Urs ja Mädu väidetavalt oskasid seda kasutada, kuid ilmnes, et see grill oli juba kõrgem matemaatika. Õnneks grillisid meie kõrval veel üks seltskond, kes ameeriklastele kohaselt olid väga sõbralikud ja tulid meid aitama. Lisaks grilli käsitlemisele seletasid nad, mida on hea grillida ja kuidas tuleks meie ostetud liha grillida. Meie söök oli niiiii maitsev ja janu kustutasid Smirnof Ice-id erinevate maitsetega (Eugenia, sulle ilmselt maitseksid need täiega, minu lemmik on vaarika oma, aga õuna oma on ka MEGAhea)

Kui kõht juba mõnnalt täis oli, siis hakkas päike loojuma ning see oli hetk, mil kõik võtsid oma nutikad telefonid välja ja õnneks oli meil üks nutikas neiu, kes võttis kaamera kaa kaasa, et kvaliteetseid pilte teha. Me olime kõik NII elevil, sest see päikseloojang oli lihtsalt imeline. Kollakas-oranžikas-roosakas taevas, kõrghooned ja tuules õõtsuvad palmid – see on vaatepilt, mis lihtsalt paneb seda kohta jumaldama. See hetk, see seltskond, see tunne oli nii hea ja mõnus.

Ma usun, et neid hetki tuleb veel ja veel, kuid need on ilmselt need hetked, mil ma olen siiralt õnnelik, et ma tulin Hawaiile ja jätsin oma suhteliselt kindla ning väga mugava elu Tallinnasse. Kui ma oleksin jäänud Tallinnasse ja Eestisse, siis ilmselt ei oleks ma kunagi Hawaiile tulnud ja ilmselt ei ela ma kunagi sellises kodus, mille aknast näeb palme, ookeanit, mäge, kanalit, teiste kortermajade katuseid ja sealseid tenniseväljakuid ja basseine.

Ma kahtlesin enne siia tulekut sügavalt, kas see kõik on väärt jätmaks maha seda elu, mis on mul Eestis. Kas see kõik on seda väärt, et olla neli kuud kaugel nendest inimestest, kes on mulle tegelikult nii kallid ja kes on saanud väga suureks ning oluliseks osaks mu elust. Praegu ma võin öelda, et siiani on see olnud seda väärt. See aga ei tähenda, et ma ei igatseks neid inimesi, kes minust Eestisse maha jäid. Kui mul oleks võimalus, siis ma saadaksin neile kohe lennuki järele ning tooksin nad siia. Nii oleks veel parem. Kuid igatsus teeb head ning neli kuud läheb kindlasti linnulennul.