laupäevane hiking

this is what i call living!

Nagu põgusalt eelmises postituses mainisin, siis laupäeval käisime hikimas. Ma otsustasin viimasel hetkel minna, sest ma ei teadnud, kas pean Il Lupinos tööl olema või mitte. Helistasin, kuid manageri ei olnud kohal ja siis mõtlesin "tühja kah, nad saavad ilma minuta ka hakkama" ning läksin teistega kaasa. Koht, kuhu suundusime, asus Waikikist väljas ja me olime üliõnnelikud, et saime lõpuks linnast välja ja teha midagi ekstreemset. Kahjuks ei saanud Annika meiega liituda, kuna ta sai tööle Cheesecake Factorisse ning tal oli orientation day just sellel päeval. Igatahes, me neli hüppasime kasti ja suundusime Waikikist välja, Olomana trail'i poole. Sõit sinna oli väga mõnus, sest 1) ma naudin alati pikemaid autosõite (üldjuhul ma küll magan sel ajal) 2) me sõitsime kiirteel kastiautos. Juuksed lehvisid tuules, seltskonnaks ühed ägedamad tüdrukud maamunal ja naljakad Hawaii kohalikud. Mida veel ühelt laupäevalt tahta?

Igatahes, kui me kohale jõudsime Olomana traili lähedusse, siis jätsime auto sinnapaika, määrisime end body lotioniga kokku, et moskiitosid eemale peletada ja asusime teele. Kuna me ei teadnud, et me lähme nagu PÄRIS HIKIMA, vaid arvasime, et kuskile eemale randa ja siis natukene hikima, siis olime kõik plätudega (väike misunderstanding). See meid aga ei seganud ja mitme tunnine hike võis alata. Koos pausidega võttis tippu jõudmine aega ligikaudu kolm tundi. Alguses tundus kõik lihtne, kuid mida kõrgemale jõudsime seda kivisemaks läks. Mõnes kohas läks lausa nööri vaja, et saada edasi. Mulle hullult meeldis, sest see oli ekstreemne, võttis täiega läbi ja oli täitsa trenni eest + muidugi vaade... WOWWWW, kui me kohale jõudsime, siis me olime lihtsalt A M A Z E D. Ma ei suuda seda tunnet kirjeldada, sest see oli lihtsalt nii ilus.

  

Selline nägi meie matkarada välja suhteliselt algstaadiumis. Tundus lihtne, kuid lõpp küll nii lihtne ei olnud. Üks tüüp, kes meiega kaasas oli, ütles, et see on selline rada, mida algajatele väga ei soovitata, but we made it!

Õnnelikud hikijad

On the way UP!

Sellist (ja veel paremat vaadet) nautisime ühelt poolt

.. ja sellist vaadet nautisime teiselt poolt

parimad matkakaaslased, keda tahta! (anzika on puudu, aga ta saab selle andeks,
kui meid Cheesecake Factorisse sööma viib:):):))

Plätudega matkama - edukalt tehtud! Mammud said VEITS mustaks või jaaa! Muidu on plätudega täitsa okei hikida, kuid selle tulemuseks on kas 1) katkine plätu, 2) kadunud plätu või 3) suured villid. Minu tulemus oli katkine plätu (õnneks said edukalt lõpuni sellega käia). Ursula tulemus oli kadunud plätu ning tema tuli alla ilma ühe plätuta. Tema jutu järgi oli see VÄÄÄÄÄGA valus. Mädleen sai endale suured villid ja tal oli ka alla tulles väga valus. Kertu oli see lucky bastard, kellel ei juhtunud midagi.

Selliste armsate inimestega ei ole lihtsalt võimalik tõsiseks jääda (no okei, on hetki, kus see
reaalselt on võimalik, kuid seda juhtub haruharva)

Kui mõni teine seltskond tippu jõudis, siis pakkusime neile "veinipausi" ja
tegime muidugi pilti kaa. See kutt, kes minu ja Kertu vahel on, osutus kõigi lemmikuks,
kuna ta oskas hispaania keelt :)

Vot selline äge laupäev meil oligi :)