Sounds like a routine

Minu teine tööpäev on möödas. Istun meie kuuenda korruse terrassil ja naudin sooja tuult, starbucksi frappuccinot, oreo jäätist ja Hershey’s shokolaadi. Kell on küll palju, kuid kuna ma sõin viimati kell üks päeval, siis kuskilt peab ju seda energiat saama. Ja pealegi, ennast võib ju natuke poputada, kuna ma olen viimased kaks päeva nii tubli olnud.

Kuna eile ja üleeile oli meil hommikul asjatamist (käisime ju SSNis ja ma ajasin oma paberid korda), siis ärkasime mõlemal päeval suhteliselt vara. Täna aga lubasime mõnuuuuusa uinaku ja ajasime end üles kella üheteist ajal. Peaaegu kõik suundusid jõukasse. Ma tegin jõukas päris korraliku trenni, peale mida oli enesetunne eriti hea. Aeg ei andnud aga meile armu. Selleks ajaks, kui olin käinud pesus ja söönud oma hommikul/lõunasöögi oli kell juba üle kahe. Ma tahtsin hirmsasti Starbucksi minna, et kirjutada blogipostitust enne tööle minemist. Aeg möödus jällegi märkamatult ja tulin koju end töö jaoks valmis seadma.

Tänane tööpäev oli tohtutult igav, kuid selle igava tööpäeva jooksul õppisin ma õnneks päris palju. Il Lupinos on kolm manageri: üks eestlanna, üks venelanna ja itaallanna. Kõik nad on väga abivalmid ja jagavad õpetussõnu, kui näevad, et midagi on valesti. Ma ei ole veel harjunud mõtlema inglise keeles, mistõttu mõni lause kukub ikka kohmakalt välja. Õnneks managerid õpetavad, kuidas olla viisakas, mida öelda ja kuidas käituda. Nii Maria (itallanna) ja Olga (venelanna) on öelnud, et ma olen kiire õppija J Nii hea on seda kuulda.

Rääkides manageridest, siis nad kõik on väga-väga ägedad. Neist õhkub isikupära, naiselikkust ja enesekindlust. Kõige vähem tunnen ma klappimist itallannaga – ma ei tea isegi miks. Võib-olla sellepärast, et teiste kahega oleme rohkem seotud, kuna üks on ikkagi eestlane ja teine venelane. Samas meeldib mulle aga näiteks Olga isiksus tunduvalt rohkem kui Maria oma, sest ta tundub kuidagi siiram ja hoolivam. Maria käib ja ainult naeratab, kuid jääb selline mulje, et ta naerataks ka oma vihavaenlasele. Olga aga väljendab end erinevate näoilmetega, mis annavad ta jutule niivõrd palju juurde. Aa, ja Maria meenutab mulle „Meeleheitel koduperenaistest“ Gabriela Solisi.. Ta on ÜLIMALT naiselik, kannab kõrgeid kontsi, riietub stiilselt, tal on pikad juuksed ja ülikena naeratus. Seega, võite ette kujutada, kui püssid ja ägedad managerid mul tegelikult onJ

Niimoodi üksinda terrassil olla ja lihtsalt kirjutada on ülimalt lõõgastav. Tänavamüra pole eriti kosta ja ainus pidev heli on tuule kohin. See on aeg iseenda jaoks. Aeg, millal saab patareisid laadida ja valmistuda uueks päevaks, mis on täis suhtlemist ja erinevaid inimesi. Ma olen õnnelik, et lõpuks on asjad paika loksunud. Ma lausa juba igatsesin töö tegemist. Nüüd ehk hakkabki tekkima rutiin: hommikune trenn-söök-töö.. Sinna vahele jääb ehk aega ka rannas käimiseks ja Waikikist välja saamiseks.

Homme on mul vaba päev! J Ehk teen selle aja jooksul midagi tarka.. Hoian teid kursis!