North Shore

Kuna eelmisel nädal möödus nii kiiresti, siis ma ei jõudnudki kirjutada meie tripist North Shore'ile. Waikikst välja saada on lihtsalt nii super, kuna saab eemale turistidest, kõrghoonetest ja linnamürast ning loodus on lihtsalt imeline.

Igatahes, teisipäeva hommikul pakkisime Kertuga rannaasjad kokku ja hakkasime jalutama kuttide maja poole, sest seal ootas meid auto. Kui me varemalt oleme Waikist välja sõitnud kastiautoga, siis seekord oli meil kinnine auto, mis oli vahelduseks päris hea - tekkis kuidagi kodune tunne. North Shore asub Waikist umbes poolteise tunni sõidu kaugusel ja juba poole tundi sõites on vaade hoopis erinev sellest, mida igapäevaselt Waikikis näeme. Kõrghooned asenduvad armsate väiksete majakestega ja tänaval siblib tunduvalt vähem inimesi. Veidi enne North Shore'i randade juurde jõudmist tegime poe peatuse ja ostsime kokku hullult palju häid asju. Cmoon, me ikkagi saime Waikikist välja ja suundusime North Shore'ile, kus asuvad ühed ilusamad rannad maailmas ja seepärast otsustasime, et me ei hakka isegi vaatama, mida me sinna korvi paneme. Täitsime korvid nachode, salsa kastmetega, jäätistega, shokolaadidega ja pistsime sinna ka mõned jahutavad õlled. Ranna poole sõites jäid tee peale ka näiteks ananassi- ja kohviistandused ning tee ääres seisid kohalikud, kes müüsid värskeid puuvilju.

Lõpuks kohale jõudes jätsime auto tee äärde ja hakkasime ranna poole kõndima. Aga see rand ei olnud selline klassikaline rand.. Sinna saamiseks pidi läbi metsa kõndima, mis meenutas veidi vihmametsa või dzunglit ning kui me lõpuks kohale jõudsime, siis olime kõik amazed, sest see rand oli täiesti inimtühi ja seal oli nii ilus. Me pakkisime oma asjad lahti, sõime jäätist ja hakkasime päikest püüdma.. Kohe kui liiga palav hakkas, siis kastsime end ookeanis ja lasime end lainetel kanda. Mingi hetk ütles Kertu, et nad nägid kilpkonna, ma kohe ajasin end püsti ja läksin vaatama. Veidi eemal meie pleissist oligi kilpkonn - ta tudus kaldal.

Õnnelik laps tube'iga

Hakkasin pilvebaleriiniks vist?

poseerimispuu :D

North Shore'il on lihtsalt nii ilusad rannad!!

kilp-kilp-kilpkonn

Me olime selles armsas rannas umbes neli tundi, aga kuna North Shore’il on veel ilusaid randasid, siis otsustasime minna järgmisesse. Siinsete randade võlu on see, et igaühel on oma iseloom. Kui esimene rand oli selline rahulik, tuulevaikne ja armas, siis teises rannas olid suured lained ja päris korralik tuul. Selles rannas korraldatakse detsembris surfivõistlusi ja lained võivad ulatuda ligi 8 meetrini (25 ft). Igaljuhul seal rannas me enam ei päevitanud, sest kell oli juba palju ja päike hakkas vaikselt pilve taha minema. Päevitamise asemel püüdsime neid suuri laineid (mis tegelikult ei olnud NIIIIII suured, kuid jõudu oli neil palju). See oli päris naljakas, sest ma ei olnud alguses päris osav ja siis lained peksid mind kaldale ja ma olin igalt poolt liiva täis. Muidugi tulid päevitused ära ka ja mingi sada häda, aga tuus oli ikkagi J Minu esimene suurtemate lainete püüdmine

Sellised lained.. pildil võivad need väiksed tunduda,
aga tegelikult on need ikka väga suured ja võimsad. 

minu jäljed liival

väsinud lainetepüüdja

Seal rannas me ei olnud väga kaua, sest lainete püüdmine väsitas füüsiliselt väga ära. Sealt liikusime ühte populaarsesse randa, kus tegime cliffjumpi ja vaatasime päikeseloojangut. Minu esimene cliffjump sai tehtud. See kalju, millelt hüppasime, oli 8m kõrgune ja alguses oli päris hirmus hüpata, kuid teisel korral oli juba okei. Kolmandal korral aga kaotasin ära oma ühe läätse ja siis otsustasin, et nüüd aitab. Samal ajal kui kuivasin, avastasin, et lisaks ühele läätsele suutsin kaotada ka oma koolisõrmuse. Veidi kurb oli olla, kuid pole hullu – ongi põhjus Tartu Ülikooli sõrmus endale osta. Kogu päev väsitas meid nii ära, et tagasiteel Waikikile ei viitsinud keegi autos peaagu sõnagi vahetada. Enne Waikikit käisime ühest kohast läbi, kus saab lihtsalt HIIIGELSUURT pizzat, mis maksab ülivähe – 10 dollarit. Sellest saab 5 inimest täiesti vabalt söönuks ja seepärast tegime Annikale, Ursulale ja Mädule üllatuse ning tõime neile pizzat. Nad oli lihtsalt megaõnnelikud J

Sellelt kaljult tegimegi cliffjumpi :)

Nii palju siis North Shore’ist. Kirjutamine ei anna kindlasti edasi seda emotsiooni tervest päevast, kuid siiani on olnud see üks parimaid päevi Waikikil.